Toidupäästmise meistriklass: isegi banaanikoored sõin ära

Toidutootmine on suurim põhjus, miks metsi maha võetakse, miks ammutatakse vett, miks kaovad elupaigad ja väheneb elurikkus!

Kolmandik maailmas toodetavast toidust läheb raisku, samal ajal kui 800 miljonit inimest nälgib. 90% inimese poolt äravisatud toidust jõuab prügimäele! Me ei anna seda toitu isegi mitte loomadele! Film “Raisatud” on kohustuslik vaatamine kõigile!

Selleks, et näha, kuidas Eesti toidupoodides toitu ära visatakse, vaadake ETVst Anna Hintsi lühidokumentaali “Homme saabub paradiis”. Dokumentaal räägib Tartu noortest emadest, kes õhtuti, kui lapsed magavad, käivad toidupoodide prügikastides söömiskõlbulikku toitu päästmas. Näiteks päästeti ära mitu kasti rohekaid banaane! Banaanid, mis ei olnud veel jõudnud valmidagi! Mõelge, milliseid resursse on raisatud selleks, et neid banaane kasvatada ja teiselt poolt maakera transportida! Kõik ainult selleks, et need siin prügikasti visataks!

Mul on ka üks isiklik näide. Minu sugulane hakkas umbes aasta tagasi rääkima, kuidas tal on üks tuttav, kes töötab ühes toidupoes ja kelle vastutada on pakendatud loomsete toodete äraviskamine. Kui sugulane mulle oma külmkapi avas ja olukorda “toiduprügi” auto juures kirjeldas, siis hakkas valus! Megakogused pakendatud forelle, sinke, kalleid juustusid jne. Sõime hommikusöögiks äraviskamisest päästetud megamaitsvat Brie juustu ja imestasime, kuidas see kõik võimalik on!

Kui Sa ka ei usu, siis mine tee mõne poe taga olev biokonteineri kaas lahti. Loe siit, kuidas ma esimest korda prügisukeldumas käisin. Või vaata siit, kuidas Marii seda tegi.

Mis sellel brokkolil viga on? Poe taga prügikastist ma selle igaljuhul ära tõin.

Kõige rohkem toitu viskame me ära aga KODUDES.

Hiljaaegu uuele Rohetiigri projektile aluse pannud Eva Truuverki sõnul visatakse Eestis ära aastas 7 Olümpia hotellitäit SÖÖDAVAT toitu.

2021. aastal valminud SEI uuringust selgus, et Eesti toiduainetööstuses, toitlustuses, kaubanduses ja kodumajapidamistes tekib ligi 167 000 tonni toidujäätmeid aastas. Ligi POOL, 83 000 tonni tekib kodumajapidamistes, 19%toidutööstuses, 14% esmatootmises, 12% kaubanduses ning 6% toitlustussektoris.

Kõigest 20% biojäätmetest suunatakse komposti, ülejäänu jõuab prügimäele või põletusse.

Miks on meil nii kerge toitu ära visata?

Sest see on võimalik. Toit on tavaline ja odav, igal ajahetkel kättesaadav. Kuna me ei kasvata toitu ise, siis meil puudub toiduga side. Isekasvatatud toitu ikka ära ei viska, sest oleme sellega ju nii palju vaeva näinud.

Kuna SEI uuring toob välja, et kõige rohkem viskavad toitu ära 2-lapselised pered, siis tahtsin tõestada vastupidist! Ega me muidu ka eriti toitu ära ei viska, aga ilmselt anname jäägid liiga kergekäeliselt koduloomadele. Nüüd võtsin eesmärgiks, et nädal aega, ei viska MITTE ÜHTEGI söödavat toitu ei komposti ega ei anna koduloomadele!

1. päev – usalda oma maitsemeeli mitte kuupäeva

Eelmisest päevast oli üle jäänud salat ja natuke pastat. Vaja oli ära teha kõlblik kuni kuupäevaga vahukoor ja kohe läheneva kõlblik kuni kuupäevaga valmispasta.

Kui poes käin, siis otsin julgelt ka kollaseid või punaseid silte, mis kuulutavad, et toote kuupäev hakkab lähenema. Ostan selliseid tooteid, sest tean, et muidu jõuaksid need otseteed prügikasti ilma, et keegi neid isegi avaks. Lisaks on kõlblik kuni kuupäevad minu hinnangul alati päris suure varuga pandud. Tihti ei ole nt piimal ka nädal pärast kõlblik kuni kuupäeva mitte midagi viga. Usaldan toidu kvaliteedi hindamisel oma meeli.

“Uus” pasta ja salat söödi igaljuhul kõik ära:)

2. päev – banaanikoortest peekon ja suitsu täis tuba

Olin selle retsepti osas pigem skeptiline. Ostsin mahebanaanid ja pesin korralikult, et olla kindel, et ma ei söö koortega pestitsiidijääke sisse.

Ütleme nii, et maitsev tulemus sõltub vist suuresti marinaadist. Ja minu marinaad tuli kuidagi liiga soolane (ilmselt liiga soolane sojakaste). Ehk pildi peal näevad  need banaanikoored ju väga isuäratavad välja, aga maitse midagi kiita ei olnud. Ühe sõin ära, lapsed sülitasid kohe välja. Ilmselt kui marinaad paika saada, siis oleks need päris head. Seega, vajab lihtsalt veidi harjutamist.

Ja järgmine kord praen neid õues, sest marinaad kleepub panni külge, kõrbeb ära ja kogu tuba on tossu täis.

3. päev – pudrupannkoogid, kuhu sisse võib peaaegu kõik asjad panna

Loomulikult läheb pudrupannkoogi sisse pudru, aga ka seisma jäänud kodujuust, hapukoor, smuuti, täpilised banaanid, 1-2 muna,  jahu, maitseained, rosinad jne. Kõige parem on sellisest möksist teha väikesi pannkooke ja esimene proovipannkook näitab alati ära, kas tainas on liiga paks või vedel:) Pannkookide tegemisse kaasa kindlasti ka lapsed!

4. päev – jahvatatud munakoored, kaltsiumväetis mulle endale või taimedele?

Selle asemel, et apteegist kaltsiumi tablette osta, söö munakoori. Munakoortes on rikkalikus koguses kaltsiumkarbonaati, mis on hea juustele, hammastele ja luudele.

Munakoored tuleb kindlasti enne jahvatamist ahju kuivama panna või ära keeta, et hävineksid kõiksugu ohtlikud bakterid. Seejärel tuleb koored pulbriks jahvatada. Seda on kõige lihtsam teha kohviveskis.

Päevaseks koguseks soovitatakse u 1 tl pulbrit. Niisama seda lusikaga süüa oli päris rõve. Katsetasin vanaema soovitust teelusikatäis pulbrit apelsinimahla sisse segada. Nii oli natuke parem, aga ikkagi oli hamba all veel mitu tundi selline tunne nagu oleks kivijahu söönud. Aga noh, rohi ei peagi ju hästi maitsema.

Lusikatäie pulbri sundisin ennast ära sööma, aga ülejäänud panin peenrasse, et ka taimed kaltsiumi saaksid:) Tigusid pidid munakoored ka peletama.

5. päev – kartulikoore krõpsud ja rikkad rüütlid ehk meie pere hitid

Kartulikoored, oliivõli, natuke soola ja ahju – tõesti väga maitsev! Enam kartulikoori ära ei viska.

Kui meil mõni sai kuivama on jäänud, siis on 2 varianti, saiavorm või rikkad rüütlid. Rikaste rüütlite jaoks sega piim, muna ja suhkur. Kasta saiaviilud segusse ja prae pannil mõlemalt poolt. Raputa üle tuhksuhkruga ja ongi sai prügikasti minemisest päästetud:)

6. päev – arbuusikoortest moos – palju tööd, aga lõpptulemus väga hea

Moosi tegemiseks kasutatakse arbuusikoore helerohelist osa. Tumerohelise koorega ei ole midagu teha. Kõige suurem töö ongi kõva rohelise koore eemaldamine. Edasi on protsess sarnane igale teisele moositeole. Mina katsetasin seda retsepti ja tulemus on õunamoosiga täiesti võrdväärne:)

7. päev – apelsinikoorekommid ja sidrunikoorepulber

Kui varasemalt olen apelsinikoored ära kuivatanud ja kaminatule hakatuseks kasutanud, siis edaspidi teen vist koortest hoopis komme. Tõesti väga maitsev! Retsept on ka lihtne! Nagu kõik koored, mille söömist nädala jooksul katsetanud olen, pesin ka apelsinikoored puhtaks soodavees. See pidavat pestitsiidijäägid ära võtma.

Hommikupudru apelsinikoore kommidega

Sidrunikoor pidi olema isegi kasulikum kui sidrun ise. Vähendab kehakaalu, kolesteroolitaset, nahaprobleeme, tugevdab luid jne. Sidrunikoore pulbrit ka müüakse, aga selle isetegemine ei ole üldse keeruline. Lihtsalt pane koored sügavkülma ja vajadusel riivi sobiv kogus salatile, pudrule, smuutile jne.

Veel nippe, kuidas toitu päästa

  • täpilised banaanid lõika tükkidest ja sügavkülmuta. Väga mõnus smuuti sisse panna
  • tee külmikusse riiul sildiga “vaja ära süüa”. Siis teavad kõik, et enne teistele riiulitele vaatamist tuleb kõigepealt see riiul tühjaks teha.
  • enne toidupoodi minemist tee “kapi kokkamist” ehk vaata, mis sul juba olemas on. Tee olemasolevate toiduainete põhjal nädalamenüü ja poe nimekiri.
  • Uuri ka kindlasti Rohetiigri kampaaniat “Hoiame head toitu”. Toidu päästmise nippe jagavad nii tippkokad kui ka tavalised pereemad- ja isad.
  • Vii ülejääv toit toidujagamiskappi. Paar kappi on Tartus ja paar nädalat tagasi avati üks Laulasmaal.
  • Telli toit Fudlerist. Fudlerist saad osta restoranide müümata jäänud kvaliteetseid toite, mis pole isegi taldrikule jõudnud. Toidud on -30% kuni -70% täishinnast. Iga ostetud toiduga annad panuse toiduraiskamise vähendamiseks.

Biojäätmed komposti

Biojäätmed on ainuke prügiliik, mille puhul saan kindel olla, et see jõuab ümbertöötlusse. Tean, sest ümbertöötlus toimub mul köögis vihmaussikompostris ja aianurgas kompostihunnikus. Nii väärtusliku kraami olmeprügisse viskamine on minu jaoks mõistuse vastane. Lisaks on vihmaussikomposter täielik atraktsioon, aga ka looduse tundmaõppimise võimalus lastele.

Vaata siit Laseri saatest, kuidas Mariile meie pere vihmausse tutvustasin.

Kusjuures vihmaussikompostrit saab ise teha! Vaata Laseri õpetust siit. 

Biolagunevaid karpe ära siis vihmaussidele anna. Miks? Loe eelmisest Laseri artiklist siin.

Eksperimenteerige teie ka!

Ausõna, enne seda eksperimenti polnud ma kuulnud ka, et arbuusikoortest tehakse moosi või banaanikoortest peekonit! Taolised eksperimendid on tõeliselt ägedad, sest nende käigus hakkad lahendusi otsima. Mõni lahendus on nii geniaalne, et ei saa aru, kuidas ma selle peale varem ei tulnud! Meie biojäätme konteiner päris tühjaks küll ei jäänud, aga ikkagi väga palju tühjemaks kui tavapäraselt. Kalapeade ja rootsudega, nuikapsa koortega ja maasika roheliste pealsetega ei osanud lihtsalt suurt midagi peale hakata. Ideid?