EKSPERIMENT | Parmu-uputus! Vaata siit, missugune nipp tegelikult parmude vastu töötab!

Mida soojem ilm, seda rohkem parme oma suvepäevi naudivad, eritavad oma süljega mürke ja levitavad haiguseid. Eesti Rahvakalendris on kirjas, et kui jaagupipäeval parm tappa, tuleb kümme asemele. Tänavu võiks ta lausa aasta putukas olla, sest siiani pole näinud sellist parmu-uputust, kus toauksest autoni on vaja minna joostes. Kliimamuutused lähevad intensiivsemaks ja parmudele see meeldib. 

Parmud lendavad mai lõpust septembri keskpaigani, kuid praegu on nende tipphooaeg, kus eriliselt näljased on nad juuni teisel ja juuli esimesel poolel. Hammustavad meid just emased parmud, kellel käimas munemise aeg.  Emased munevad suve jooksul mitu korda, kus iga kord jäetakse veekogu lähedusse, puulehe või kõrrelise külge, 400-600 muna. Isased vaatavad kurvalt kõrval ja peavad leppima taimemahladega.

Kõige rohkem parme leidub just veekogude läheduses. Mida päikselisem päev seda rohkem neid lendab, eriti just vihma eel. Enamasti otsivad nad uusi ohvreid päevasel ajal ning öösiti kohtab neid harva. 

Tumedate riietega ära suvel sporti tee!

Parmudel on omad eelistused, kelle nad oma järgmiseks ohvriks valivad. Üks asi on kindel – kui oled päikselisel päeval õues, veekogu läheduses, kannad tumedaid riideid, liigutad ennast, higistad ja hingad, siis tõenäosus on, et kusagil üks parm sihib sind. 

Eestis on leitud 36 eri liiki parme, millest mõned armastavad ainult sõraliste ja kabjaliste verd ning teised naudivad väga ka inimeste oma.

“Inimestest eelistatavad parmud kõrgema temperatuuriga, liikuvaid ja suurema keemiliste atraktantide kontsentrantsiooniga isendeid”, rääkis Tartu Ülikoolis töötav, selgrootute zooloogia dotsent, Toomas Esperk.

“Parmudel on terve komplekt erinevaid signaale, mille alusel nad sobiva peremehe ära tunnevad. Pikemate vahemaade tagant on selleks eeskätt süsihappegaas, mille kontsentratsioon on loomade väljahingatavas õhus palju suurem kui õhus üldiselt. Lähemale jõudes mõjuvad emasele parmlasele ligitõmbavalt kõrge temperatuur, tumevärv (eriti atraktiivne olevat parmlastele sinine värv), liikumine ja mitmed soojavereliste loomade väljahingatavas õhus ja higis esinevad ühendid. Lõpuks on oluline ka pinna tekstuur – tuleb veenduda, et tegemist on tõepoolest peremehe nahaga ja mitmetel parmlastel on peremehe leidmisel ka lemmikud kehapiirkonnad, kust sagedamini verd imetakse. Sellegipoolest on tavaline, et parmud panevad sihtmärgi otsingul kõvasti mööda ja jälitavad näiteks aeglaselt liikuvaid tumedaid sõidukeid”, lisas Esperk.

On leitud, et väikesed parmlased võivad imeda kuni paarkümmend milligrammi verd korraga, suuremad, kes küll õnneks inimest harva ründavad (sudeediparm ja veiseparm), aga isegi kuni viiendiku grammi (200 mg) verd ühekorraga. 

Parmude sülg on mürgine ja kannab edasi haigusi

Parmude sülg sisaldab vere hüübimist takistavaid ja paistetust või ka allergilisi reaktsioone põhjustada võivaid antikoagulante. Nende sülg on küllalt mürgine, massilise esinemise korral võivad nad ohvrit tugevasti kurnata. 

Mõned aastad tagasi oli suureks probleemiks teadmatus, kuidas ja kas putukad kannavad edasi haigusi ühelt isendilt teisele. Oli erinevaid vastuolulisi uurimustöid ja vastuseid, kus väideti nii üht kui ka teist. Kõige suurem mure oli just HIV-viiruse edasikandumine, kus paljud viiruse saajad uskusid, et said selle just putukate kaudu.

“On leitud, et parmud võivad edasi kanda mitmeid haigusi, nende seas ka meil esinevat tulareemiat, parmudepoolse HIV-viiruse edasi kandmise kohta aga õnneks teated puuduvad. Parmude ja teiste putukate vahendusel HIV-viiruse edasikandmist peetakse ka teoreetiliselt väga vähe tõenäoliseks nii HIV-viiruse väga lühikese eluea tõttu väliskeskkonnas ja viiruse peremeheks mitte olevas organismis kui ka verd imevate putukate füsioloogia tõttu (näiteks parmud imevad enamasti verd korraga vaid ühelt peremeesisendilt ja juba imetud veri hakkab parmu seedekulglas kiiresti seeduma ning sellega koos seedub ka viirus)”, rahustab Esperk, et HIV- viiruse pärast muret pole vaja tunda.

Samas ka tulareemia on haigus, mida külge ei sooviks saada. See on jänesekatk, mis on bakteriaalne nakkushaigus, mis ilmneb peale kuni kahenädalast peiteaega kõrge palavikuna, külmavärinatega, pea- ja lihasvaluna, oksendamisega, kõhuvalu ja lahtisusega, kuiva köhana, sepsisena ja lööbena. Lisaks võib tekkida haavandiliste kurgumandlitega neelupõletik, lümfisõlmede turse ja mädased paised ning silma sidekesta haavanditega põletik.

On neist parmudest midagi head ka? 

Kõik siin planeedil elab sümbioosis. Kõigel on mingisugune eesmärk ning omavad nii häid kui halbu külgi. Võiks arvata, et parmud sinna yin-yang harmooniasse ei kuulu ja on ühed tüütud muiduimejad, kuid meie rahvuslinnud pääsukesed nii ei arva. Nad armastavad parme, keda on oma suuruse pärast hea märgata ja täidab kõhu pikemaks ajaks. 

“Kuna enamuste parmude vastsed on röövtoidulised võivad nad vähendada ka inimestele ebameeldivate selgrootute arvukust. Paraku ei ole see efekt ilmselt enamasti väga suur, sest vee-eluliste parmuvastsete peatoiduks on inimesele kahjutud säärik- ja surusääskede vastsed ja pinnases elavad parmu vastsed toituvad näiteks vihmaussidest ning on sedapidi inimeste juures pigem halvas kirjas. Samas on parmud ise toiduks loomadele, kellest inimene lugu peab – vastsed kaladele ja valmikud näiteks lindudele ning sel moel on nad ka inimesele kasulikud ja vajalikud küll”, selgitab Espark.

Vanarahva tarkused parmude eemale peletamiseks

Parmud on juba kaua aega siin Maa peal eksisteerinud ja sama kaua on inimesed püüdnud neid ka eemale ajada. Vanarahva tarkusi ja tänapäevaseid lahendusi leiab mitmeid, millega parmud peaks meist eemale hoidma. Üheks nõuandeks neist on üle-eelmisest sajandist, kus tuli süüa palju küüslauku ja peale ka määrida, mille lehk pidi ajama eemale nii parmud, sääsed kui ka puugid.

Ka Espark jagab oma teadmisi ja õpetusi: “Parmudest eemale hoidmiseks tuleks vähendada neid parmudele rikkalikku toidulauda tõotavaid signaale, mida vähendada annab, eeskätt kanda heledaid riideid, mitte olla higine ja mitte väga aktiivselt liikuda/ liigutada. Juba ligi tikkunud parmlastele saab vereimemise raskemaks teha pikkade, jalgu ja käsi katvate tihedast kangast riietega ning kaela ja pead katvate rõivaesemetega. Enamus putukatõrjevahendeid on parmude vastu pigem vähe efektiivsed, aga detamiidi sisaldavate sääsetõrjevahendite puhul siiski ka lühiajalist parme eemale peletavat toimet välja tuuakse (nendega maksab siiski olla ettevaatlik, sest suures koguses kasutamisel võib tekkida mürgistus!). Looduslikest ainetest võib proovida tugevalõhnalistest taimedest (piparmünt, tsitruselised, lavendel, eukalüpt, sidrunmeliss) tehtud lahuste pihustamist riietele, mõnel pool soovitatakse näiteks ka äädikalahusest, nõudepesuvahendist ja beebiõlist segu pihustamist riietele.”

EKSPERIMENT. Mis siis toimib?

Teadus nõuab ohvreid ja otsustasin olla parmudele peibutiseks, et teada saada, mis siis päriselt ka toimib ja mis mitte. Otsustasin kasutada looduslikke nippe ning jätsin mürgise detamiidi sisaldava tõrjevahendi välja. Valus ja piinarikas eksperiment, kuid teadmiste võrra sain rikkamaks.

Alustasin eksperimenti seistes 4 minutit keset hoovi, mõlemal pool minust mets ja tiigid, seljas roosa särk. Valisin eksperimendi kellaajaks õhtuse päikeseloojangu hetke, kuna tean, et siis on mul hoovis neid kõige rohkem. Lugesin, kui mitu nätakat pean tegema, et neist lahti saada, ilma et oleksin kasutanud ühtegi eelkirjeldatud nippi või kandnud valget/musta särki. Kokku sain nelja minutiga 12 laipa.

VALGE SÄRK. Kordasin sama katset, kuid panin selga valge särgi. Parmud peaks vähem ligi tikkuma, kandes heledat tooni, kuid siiski jäi minust maha 9 surnukeha. Võib olla hele särk tõesti hoidis paar parmu eemal või oli see lihtsalt juhus.

MUST SÄRK. Õhtuse kuumaga õue vahet käimine oli juba parasjagu higiseks ka ajanud ning parmudele see meeldis väga. Panin tähele, et tõesti neile see tume toon meeldis. Püksid olid mul hallid, kuid sinna maandus vaid mõni üksik isend. See-eest pluusile nad eelistasid maanduda just kumerate kohtade peale, kus materjal veidi läikis päikese käes vastu – milleks olid peamiselt õlanukid ja rinnad. Veider! Eemale aetud ja maha löödud parme sain 15.

PESUVAHENDI-ÄÄDIKA-BEEBIÕLI LAHUS. Täpset retsepti ma kusagilt ei leidnud, kuid tegin segu kokku kõikide ainetega võrdses koguses. Pihustatavat pudelit polnud mul võtta, kuid määrisin õrnalt kõikidele kehaosadele, mida riie ei katnud ning tupsutasin ka riietele peale. Riietele muidugi jäid õlised plekid, seega mulle see segu juba ei meeldinud. Kohutav äädika hais ja teadmine, et määrisin endale just nõudepesuvahendit nahale, ajas judinad peale. Nahk samuti kiheles kergelt. Seda ainet peaks tõesti panema ainult riietele ja nahk puutumata jätma.

Kas parmud kadusid vahepeal ära, aga alles peale kolmandat minutit tulid esimesed uudishimulikud ligi. Tõesti nii mõnigi pöördus tagasi, mõni tuli ka läbi riiete maiustama ning üks lendas otse jalale, kuhu määrisin segu. Peale parmu maha löömist jalal hakkas hammustuskoht kohutavalt kipitama. Tõenäoliselt pääses äädikas august sisse ja hakkas söövitama. Läksin tuppa ja kohe dušši alla, kuid ka peale pesu valutas ja kipitas hammustuskoht ikka kohutavalt. 

Tundus, et see segu hoidis mingisuguseid parme ikka eemal, kuid eelistaks saada hammustada lihtsalt parmu käest, kui et koos selle seguga. Ka riietega kaetud osad, kuhu segu sai pandud, ei hoidnud väga midagi eemal, kuid viimase minutiga, kui parmud välja ilmusid sain maha löödud 3.

EETERLIKE ÕLIDE SEGU. Segasin kokku väikeses ainumas paar tilka igast eeterlikust õlist (piparmünt, sidrunmeliss, lavendel, eukalüpt, teepuuõli). Tupsutasin segu nahale ja ka riietele. Kui oleks olnud pihustatav pudel, poleks tõenäoliselt õliseid plekikesi jäänud, küll aga tupsutades need jäid (pesus tulid plekid maha). 

Lõhn oli tugev ja mitte üldse halb, kuid parmud sööstsid ligi jätkuvalt. 4 minutiga jõudsin maha lüüa 8 parmu.

KÜÜSLAUGU MÄÄRE JA HAIS. Sõin ühe leivaviilu võiga, kuhu peale ladusin 1.5 küüne jagu küüslaugu tükke. Suu lehkas suurepäraselt! Võtsin veel kaks küünt ja pressisin need lödiks. Määrisin need nahale, mida riie ei katnud. Seisin keset hoovi, liigutasin end kergelt ning püüdsin sügavalt hingata, et lehk kaugele ulatuks. 

Uskumatu, aga ükski parm ei tulnud ligi! Nägin neid eemal ringi tiirlemas ja mõni maandus hetkeks pluusile, kuid lendas kohe ära. Laipu maha ei jäänud.

TULEMUSED. Palju hammustusi ja piina hiljem, tundub, et kõige efektiivsemaks osutuks, kui tõesti kanda heledat tooni riideid, süüa sisse küüslauku ja määrida veel korralikult peale ka. Sellise haisuga kusagile avalikku kohta küll ei läheks, aga kui tahaks aiamaal peenraid rahulikult rohida, siis võib see olla heaks lahenduseks.