Elurikkus on nii popp, et head vikatit tuleb Austriast kolm nädalat oodata

“Vikat on väga moes praegu. Facebookis on grupp Vikatihuvilised, kus inimesed muudkui uurivad, milline on parim vikat ja hangivad välismaalt terasid. Bauhofis müüakse ka vikateid, aga õige vikat peab ikka keha järgi olema,” selgitab Tartu Ülikooli botaanikaaia vanemteadur Aveliina Helm.

Ja kui te nüüd arvate, et täpselt keha järgi tehtud vikat on midagi eriti kallist, siis te eksite. Vikatihuviliste grupis tellivad aktivistid terasid hulgikaupa ja müüvad neid vaheltkasu võtmata edasi. Vikatifänn Jonas annab lahkelt teada, et “kui vaja ehitan Avolt saadud kuusepuu lüsist ja rõngast soovija kehale paraja vikati.” Hinnaks tuleb 25 eurot tera eest ja 20 eurot varre ja tööraha eest.

“Tekkinud on lausa aga niiöelda limusiinvikatid: otse Austriast tellitakse endale õige vikat,” sõnab Helm.

Limusiinid on muidugi ka kallimad. Schröckenfux vikati stardikomplekt maksab 248 eurot ja seda saab huviline praegu kohe Põlva laost kätte. Küll aga on vikatid viimasel ajal nii populaarseks läinud, et mitmete vikatite tarneaeg võib olla lausa kolm nädalat. Seega kui soov jaanipäeval heina teha, tasub vikat ilmtingimata kohe ära tellida.

Vikatiga niitmine pole Helmi sõnul kasulik ainult aiale, vaid ka inimesele endale.

“Vikatiga niitmine on väga hea trenn kehale ning see on ka vaimsele tervisele kasulik. Sa tunned iga taime lõhna, tõmbad kaare ja tohutu ainete lõhnabukett hüppab ninna. Väga meeldiv tegevus – suurepärane puhkus,” julgustab Helm vikatiga niitmist proovima.

Liskas värsketel vikatiuudistele jagatakse Facebookis ka häid leide mujalt. Need vanad vikatid leidis Muhu saarelt Tarmo Mikussaar.

Üheks põhjuseks, miks aedades vaid murukõrbed laiuvad, on tehnika puudumine. Tavalise muruniidukiga on ülekasvanud rohtu raske niita ja iganädalane murutraktoril põristamine on Eesti mehe jaoks pea ainus teraapia. Traktoriga aga heinamaal ei põrista.

“Vähem niitmine ei tähenda, et ei peaks üldse niitma. Pigem peaks looma mitmekesisust oma aias. Tuleb luua madalaid kohti, kus inimene saab rullida end maas ja lind saab ussi mullast välja sikutada, aga peab olema ka kõrgemaid kohti, kus niidetakse vaid kord aastas vikatiga,” selgitab Helm.

Mida rohkem niita, seda haigemad lapsed

Võiks ju arvata, et imekauni loodusega Eestis on elurikkusega kõik hästi, aga tegelikult on asjad päris halvad. Põhjuseks muidugi intensiivne põllumajandus.

Kunagistest õiterohketest heina- ja karjamaadest on järel vaid riismed ning needki on vaikselt kadumas, mis tähendab ka seda, et tolmeldajatele on võrreldes varasema ajaga toidulauaga kitsas käes. Õisi on meie maastikes palju vähem, aga õied ongi tolmeldajate toit.

Ka liblikaid on jäänud vähemaks. Samuti kaob igal aastal meie metsadest 60 000 linnupaari. Põhjus lihtne – neil ei ole lihtsalt enam loodust, kus elada. Liikide kadumine on aga meie kõigi mure – ja mitte ainult maal, vaid ka linnades. Muru, mis ainsa rohelise asjana linnades asfaldiga võistelda üritab, on tegelikult üsna surnud keskkond. Ja mida rohkem me muru niidame, seda hullemaks olukord läheb.

“Muru on liigivaene ökosüsteem,” selgitab Helm ja lisab: “Tavaliselt on see rajatud ainult 3-5 liigist.”

“Muru ei ole ilus, minu jaoks ei ole, see on roppus,” lisab Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Marit Mäesaar.

Kuid küsimus ei ole ainult ilus. Küsimus on tervises.

“Kui me muudame oma ümbruse liigivaeseks ja veedame terve oma lapsepõlve ühes kivises ja liigvaeses linnas, siis me vaesestame omaenda mikrofloorat ja sellel on meile otsesed füüsilised tagajärjed,” selgitab Helm ja toob näite Soomes tehtud põhjalikust uuringust: “Need lapsed, kes elasid taimestiku poolest liigirikastes piirkondades, need olid terve elu tervemad. Neil esines vähem nahahaiguseid ja psüühilisi haiguseid.”

Aveliina toob välja olulise põhjuse, miks hoida ümbrust rohelisena: see mõjub ajutegevusele hästi ning hoiab stressihormoonid normaalsel tasemel

Millal tohib muru niita?

Liigirikkus iseenesest aeda ei teki. Seda tuleb Helmi sõnul kas hoida, luua või juurde tuua.

“Kui tahta liigirikkust suurendada, siis tasub niita kaks korda suve jooksul. Esimene niide tuleb teha juuni alguses kui võililled on ära õitsenud ja kerahein hakkab õide puhkema. Kui nüüd kõrrelised ära niita ja niide ära viia, siis annate võimaluse väikestel niiduliikidel tulla võimule,” kirjeldab Helm.

Augustis kui kõik on jälle ära õitsenud, siis tuleb uuesti niita ja taaskord kindlasti niidetud hein ära viia.

Lillemuru nime all müüdavad segud ei ole kodumaistest liikidest, vaid värvikirevatest üheaastastest taimedest. Need on väga ilusad, kuid need ei ole püsivad looduslikud alad ja pildil olevat mitmekesist kooslust neist ei teki.

Punkareid ja Fanta-soengut mäletate?

Muru ei pea olema ilmtingimata roppus. Muru saab olla ka õiterohke ja liigirikas. Selleks tuleb aeda hooldada nagu punkar teeb soengut: vabalt ja loominguliselt. Oluline on jälgida, et aias oleks kolm erinevat ala:

  • sagedamini niidetavad alad: jalgrajad ja piknikuplatsid, kus te tõesti tahate kogu aeg kõndida.
  • korra kuus 2,5-5cm kõrguselt niidetavad alad, kus murutaimed (valge ristik, käbihein, humallutsern jt) jõuavad õitsema minna ning tolmeldajatele ohtralt toidulauda pakkuda.
  • vaid korra aastas niidetavad alad, kus kasvavad Eesti oma niiduliigid ning toidulaua ja elupaiga leiab väga mitmekesine elustik. Sellised alad väga vajalikud näiteks liblikatele.

Maastikuarhitekt Karin Bachmanni sõnul on niitmata jätmisel eelis kohe näha: “Tuleb siil ja tuleb mesilane ja tuleb liblikas ja ühel hetkel hakkab see meeldima.”

Kui sellist liigirikast ala ei ole, saab seda ise ka taasrajada, külvates Eesti niiduliikide seemneid. Neid saab nii Intenetist osta kui ka ise loodusest korjata.

“Mina soovitaksin vaadata tolmeldaja pilguga oma koduõues ringi, kas paarisaja meetri raadiuses on ikka piisavalt õisi igal ajahetkel, et väike erakmesilane või kimalane saaks oma asjad aetud ning kas ümbruskonnas – ca 300 meetri raadiuses – ikka leidub piisavalt kohakesi, kus niidutaimed saavad kasvada. Härjasilmad, kellukad, nõiahammas, naistepuna ja paljud teised Eesti niitude liigid vajavad elupaika meie maastikes,” sõnab Helm.

Suurepärane viis naabriga taas sõbraks saada

Olgem ausad, naaber tõmbab murutraktori käima alati kõige halvemal ajal. Õnneks on selle vastu rohtu. Aveliina Helm soovitab võtta tavaline vikat ja reha sagedamasse kasutusse, sest see on hea nii kehale, hingele kui ka naabritevahelisele sõprusele. Neile, kes vikatiga niita ei oska, aga tahaksid seda proovida, korraldavad Eestimaa Looduse Fond ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing terve suve jooksul erinevaid vikatikoolitusi. Rohkem infot leiab ELFi kodulehelt ja Facebookist.