Kui sa pakendit ei sorteeri, maksad suurte ettevõtete „ahjumaksu“ omast taskust kinni

Pakendisorteerimine tundub tüütu töö, kuid kui sa seda ei tee, maksad oma prügiarvetega kinni midagi, mille eest tegelikult peavad tasuma ettevõtted, kes sulle selle pakendi müüsid.

Viimases Laseri saates (23. novembril) selgitab Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma, kuidas tootjad ja jäätmekäitlejad on salamisi vastutuse tarbija õlgadele veeretanud ning kuidas – seaduse toel – sina tarbijana saad selle vastutuse nende õue peale tagasi veeretada.

Kui paned pakendi olmeprügisse, maksad pakendi käitlemise kinni sina. Kui pesed pakendi puhtaks, maksad pakendi käitlemise kinni sina. Mis on tegelikult sinu, mis pakendikäitleja ja mis tootja vastutus?

Keskkonnaministeerium: pakendi käitlemise eest peab maksma tootja, sest tema tegi valiku, mida ta turule lasi

„Kõik pakend kuulub tootja käitlemisele,“ ütleb Heinma, „ja selle eest peab maksma tootja, sest tema tegi valiku, mida ta turule lasi.“

Veelgi enam, toidutootjad tegelikult maksavadki pakendite käitlemise eest sadu tuhandeid eurosid aastas. Pole mingit põhjust, miks sa tarbijana peaksid seda veel kord tegema.

Maks & Moorits jagas Laseriga, et nemad maksavad aastas 250 000 eurot selleks, et osa nende pakenditest uuesti ringlusesse suunataks, täpsemalt minimaalselt 55%.

Kuidas see aga tegelikult käib?

Kristiina Dreimann, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ tegevjuht: „Tootjad maksavad meile selle eest, et me teatud osa pakenditest tagasi koguksime. Maks & Moorits puhul nad näitavad meile, kui palju nad plastpakendeid Eesti turule müüvad. Eestis on kohustus tagasi koguda 55%. Meie ei pea enam jälgima konkreetselt seda, et me suudame kokku koguda ja taaskasutada Maks & Mooritsa pakendeid, vaid meie peame hoolitsema selle eest, et me saaksime turult kokku koguda piisavas koguses plastpakendit, mis oleks ringlusesse võetav.“

Pakendid on ringluses vaid paberil – suurem osa jõuab endiselt ahju

Andmete järgi ostavad kõik tootjad teenust, mis näitab vähemalt paberil, et suur osa nende pakendeid läheb ringlusse. Linnuke on kirjas ning tootja saab ka öelda, et tema pakend on taaskasutatav. Eranditult kõik Laseriga rääkinud tootjad teavad aga, et tegelikult lõpetavad nende tooted ahjus.

Pakendiseadus paneb üsna täpselt paika, millest tootja pakendi valikul peaks lähtuma:

§ 13.  Pakendi valmistamise ja kasutamise üldnõuded

13.1 Pakend peab täitma oma otstarvet võimalikult väikese mahu ja massi juures, tagama vajaliku ohutus- ja hügieenitaseme, olema sobiv pakendatavale kaubale ja vastuvõetav tarbijale.

13.2 Pakend peab olema kavandatud, valmistatud ja müüdud nii, et oleks võimalik selle korduskasutus või pakendijäätmete taaskasutus, sealhulgas ringlussevõtt, välistades pakendijäätmete või nende töötlemisel tekkivate jäätmete kõrvaldamisel ebasoovitava mõju keskkonnale.

„Kui sa lased turule toodet, siis sa pead arvestama, et seda on võimalik pärast ringlusesse võtta ja kui ei ole, siis sa ei tohiks seda turule lasta,“ selgitab Heinma seaduse mõtet.

Tarbija maksab „ahjumaksu“, aga tootja mitte?

Suurem osa täna toidutööstuses kasutusel olevaid pakendeid aga ei sobi uueks toormeks. Veel enam, tootjavastutusorganisatsioonid ise soovitavad tarbijatel osa pakendeid olmeprügisse panna. See ei vasta aga kuidagi ka seaduse mõttele.

Pakendit ei saa taaskasutada, kui selles on kasutatud mitut eri materjali. Silmaga vaadates on tihti üks plastmass kõik, kuid ka plastil ja plastil on vahe. Lihakarp on ühest materjalist, selle peale tõmmatud tsellofaan teisest. Ka iga gramm värvi muudab pakendi ringlusse võtmise keerulisemaks.

Kogu plastisegu läheb ahju. Ahju lähevad kõik segapakendid, kus on segiläbi plasti, paberit ja fooliumit. Samuti lähevad enamasti ahju komposiitmaterjalidest pakendid – nende seas tetrapakid, mille ümbertöötlemise võimekus Eestis puudub.

Silmaga on päris raske ka eristada, mis on mis. Mujal maailmas kasutatakse üha rohkem optilist, infrapuna, UV-valguse või laseritega sortimist, mis siis nö skaneerib pakendi ja ütleb, mis materjaliga on tegu.

Eestis eriti sorditakse pakendeid käsitsi ning taaskasutuskeskuse liinitöötaja peab siis mõne sekundiga otsustama, kas konkreetne pakend läheb taaskasutusse või põletusse.

Seetõttu sorteeritakse pakendilindilt üldiselt välja vaid klaas ja hea kõva plastmass, millele on olemas järelturg ja mille saab reaalselt käitlejatele maha müüa. See on üliväike osa kogu pakendist, mis tegelikult ringlusesse peaks jõudma.

Juba kuus kuud on kehtinud reegel, et taaskasutusorganisatsioonid peavad nõudma suuremat tasu nende pakendite eest, mida ei saa taaskasutusse võtta. Seda aga pole seni tehtud.

Pigem soovitavad jäätmekäitlejad pakendikonteineri omanikel ikka vähemväärtuslik või väga määrdunud pakend olmeprügisse visata ning tootjate ahjumaksu maksavad kahjuks hetkel kinni põhiliselt tavatarbijad.

Paradoks: pakendis plastikut vähendades loovad tootjad prügi juurde

Paradoksaalsel kombel võib juhtuda, et pakendis plastikut vähendades, loovad tootjad prügi juurde.

Kaupo Heinma: „Kui ettevõtted hakkavadki mõtlema pakendi peale, siis nad võtavad peamiseks argumendiks siis selle koguse. Siis nad mõtlevad: “Vähendaks 10%!” Aga mida nad teevad? Aga nad teevad siis pakendi kas õhemaks või nad võtavad teise materjali, millega nad saavad koguse väiksemaks.“

Sellise vähendamisega jõuavad nad selleni, et pakendit pole pärast enam võimalik ringlusesse võtta või on selleks vaja palju vaeva näha.

Heinma: „Väga hea näide on šašlõkiga. Suurt šašlõkiämbrit on hea uuesti ringlusesse võtta. Kui sa nüüd teed pakendi hästi õhukeseks, siis sa sellega saad kaalu maha, aga sellega ei ole teistpidi midagi teha. Kui enne oli võimalik pakend 100% ringlusesse võtta ja nüüd see sisuliselt ei ole võimalik, siis nüüd on see keskkonnakahjulikum.

See on tegelikult tagasiminek ringlussevõtu mõistes.

Sa pead saavutama kesktee, nii et sa vähendad materjali kogust, kuid teed seda nii, et pakend on pärast ka ringlusesse võetav. Siis on sellest muudatusest kasu.“

Sorteeri oma pakend, ära maksa selle põletamist tootjale kinni!

Kuidas saame tootjaid mõjutada targemaid pakendeid kasutama?

Kaupo Heinmal on üks vastus: „Inimese, pange kõik pakendid vähemalt pakendi-konteinerisse, sõltumata sellest, kas nad on ringlusse võetavad või mitte, ja las neid kulusid kannavad tootjad!

Kui sa seda pakendisse ei pane, siis tootja tegelikult ei saa aru, kui kallis see on.

Meie ülesanne inimeste on koguda kokku kõik pakend, mis meil on, ja anda see tagasi ettevõtetele, et nad saaksid aru, kui suur tegelikult see kulu on – et see kõik kas siis ära käidelda või ka põletada.

Ka põletamine ei ole ju tasuta tegevus. Kui inimene paneb oma pakendi olmejäätmetesse ja see läheb põletusse, siis maksab selle inimene oma jäätmetasus kinni. Kui pakendi põletamise eest peab pärast sorteerimist tasuma tootja esindaja, siis see on tema kulu.

Ja nii me saame teha kallimaks neid tooteid, mis on halvasti pakendatud, üle pakendatud, kehva pakendiga.“

Heinma: „Kui tootjale anda tagasi ainult puhas hea materjal, siis nad ei saa tegelikult probleemist aru“

„Teiseks, tootjavastutusorganisatsioonid ütlevad meile: „Ärge pange neid [jäätise- ja kommipabereid – toim.] pakenditesse. Nendega ei ole mitte midagi teha.“

Aga mis siis juhtub, kui me võtame välja selle „Regati“ ja võtame välja selle „Tomi“ ja mis meil siin kõik on? Siis inimene ise maksab nende pakendite põletamise kinni ja tootjad ei maksa.

Kui tootjatele anda tagasi ainult puhas hea materjal, siis nad ei saa tegelikult probleemist aru. Tootjatele tuleb anda tagasi kogu pakend ja tootjad peavad katma kõik kulud. Ja mida rohkem seal on ka seda pakendit, mida tegelikult ei saa ringlusesse võtta, seda parem.

Näiteks hapukoore pakkidega on sama lugu – nende kohta öeldakse tihti, et ärge seda pakendisse pange, pange olmesse.

Aga pesemine näiteks on nüüd ka üks selline osa… See on tore, kui inimesed seda teevad, aga seda kohustust ei ole ning tegelikult peaks see kulu jääma ka selle kanda, kes selle toote turule lasi,“ ütleb Heinma.

Kokkuvõtteks:

  • Sinu pakendiga peavad tegelema pakendikäitlejad.
  • Kui paned pakendi olmeprügisse, maksad pakendi käitlemise kinni sina.
  • Kui pesed pakendi puhtaks, maksa pakendi käitlemise kinni sina.
  • Seega, sorteeri oma pakendid olmeprügist välja ja lase tootjal nendega tegeleda.
  • Orienteeru märgistes.
  • Võimalusel vali monomaterjalist pakendis toode.
  • Võimalusel vali pakend, mille eri osad saab eraldi sorteerida.
  • Nõua tootjalt pakendi taaskasutamise juhiseid.

Siit leiad Laseri Pakendisorteerimise ABC.

Loe ka, kuidas prügi sorteerimine aitab sul väga lihtsalt raha kokku hoida.

Vaata kogu lugu 23. novembri Laseri saatest.