Pakendivaba elu võimalikkusest: kas WCs käimiseks peab tõesti metsast sammalt korjama?

Kogu see prügiga tegelemine, et kuhu mida panna, ajab täiesti hulluks. Ükskõik, mida poest vaja, alati tuleb see koos suure hunniku pakenditega. Hakkliha – karbis, leib – kilekotis, piim – pakis, seep – paberis, wc-paber – kiles. Korralikult sorteerides on pakendiprügi kordades rohkem kui kõike muud. Kuivõrd enamik pakendeid on plastist, siis pole mingi ime, et keskmisel eestlasel tekib aastas üle 40kg plastprügi.

Aga mis oleks kui need pakendid üldse koju ei jõuaks?

Esmaspilgul tundub asi lihtne. Võtad poodi minnes oma kotid-karbid-purgid kaasa ja saadki igapäevased kaubad pakendivabalt kätte. Kuidas on aga lood tegelikult? Kodupoes on müügil ehk lahtine hakkliha ja kartul, aga kas nii hästi läheb ka seebi ja WC-paberiga?

Kas pakendivaba poodlemine on vaid ökohulludele või on see siiski arvestatav eluviis?

Maailma kõige suurem pakendivaba elu propageerija Bea Johnson, kelle raamat “Jäätmeteta kodu. Kuidas elada prügivabalt?” mõni aasta tagasi ka eesti keeles, läks jäätmevaba eluga mingil ajahetkel nii kaugele, et käis WC-paberi asemel metsast sammalt korjamas. Põhjus lihtne – ökopoes müüdav WC-paber on küll valmistatud taaskasutatud paberist ja keskkonnasõbralik, aga ümber selle hea paberi on ikkagi kilepakend.

Homses “Laseris” võtab Marii Karell hunniku purke, mõned korduvkasutavad kotid ning ühe täiesti tavalise poenimekirja: algab pakendivaba osturetk rohelisema tuleviku poole.

Kas Mariil õnnestub Prismast sai padjapüüri saada ning kas roheline eluviis sunnib ta metsa sammalt korjama minema, näeb juba teisipäeva õhtul kell 20:30 TV3s.