Loll pakend: kilest kohupiimatoru

Vähe sellest, et see kolmest eri materjalist tehtud pakend ei tundu eriti keskkonnasõbralik pakend, on teda ka väga ebamugav käsitseda. Kas keegi teist on saanud siit kohupiima nii kätte, et pool kööki täis ei pritsi? Kui aga õnnestubki kreem kätte saada, mis siis selle tühja pakiga teha? Kas õnnestub uuesti ringlusse saata?

Esimene nipp: Aga mis paki peal kirjas?

Teadliku tarbijana uurin pakendit igast nurgast, aga ühtegi märki või viidet, kuidas ma peaksin tühja pakendiga käituma, ma sealt ei leia. Samamoodi ei leia ma ka märki selle kohta, millest täpselt pakend tehtud on.

Heas usun viskan puhtaks jäänud ümbrise pakendikasti ja määrdunud kiletoru olmesse. Metalljubinate kokkukorjamine ja kiletoru pesemine tundub natuke ajuvaba.

Säilitan aga lootuse, et värviliste kirjadega ümbris jõuab läbi pakendipürgi taaskasutusse.

Karm reaalsus on aga see, et tegelikult saavad nii kiletoru kui ka värviline ümbris hiljem taas kokku. Ahjus.

Aga miks nii?

Probleem on selles, mis saab pakenditest pärast seda kui prügiauto nad peale on korjanud. Pakendid viiakse sorteerimisjaama, kus ühele liinile kallatakse järjest kõikide pakendikastide sisu ja sealt tuleb siis paremad palad välja noppida. Seda tööd teevad inimesed. Käsitsi. Lint muudkui jookseb ja sina otsi sealt välja ümbertöötlemiseks sobivaid pakendeid.

Ei ole võimalik, et nad jõuaks kõikide pudelite, juustupakendite, kanakarpide ja šaslõkiämbrite vahelt neid krabisevaid kiletükke välja noppida. Nad haaravad suuremad karbid, pudelid ja võib-olla ka tetrapakid kui tetrapaki tootjafirma parasjagu dotatsiooni pürgifirmale maksab, aga üksikud ümbrispaberid lähevad kõik liinimööda edasi ahju.

Piimatoodete pakendid on mustad ja keegi ei hakka neid puhastama. Kodus pakendite ohjeldamatu loputamine ja pesemine ei ole keskkonnamõju vähendamise seisukohast väga mõttekas tegevus. Ei ole olnud ka majanduslikku huvi neid tehnoloogiaid arendada.

Mees vasakul haarab suure plastämbri jäänused, mees paremal veinipudeli, aga kõik muu veereb edasi ahju.

Kui rääkida konkreetselt sellest kohupiimatorust, siis see võib isegi teoreetiselt olla ringlusse võetavast materjalist. Samuti on siin kasutatud võimalikult vähe materjali. Selles pole küsimus. See lihtsalt on halb pakend, sest see on tehtud nii, et ta lõpetab ahjus.

Mis oleks lahendus?

Pakendidisain võiks olla hulga parem. Selliseid näiteid on palju. Ei lähe ringlusse kilest piimapakid, ei lähe mitmest materjalist juustupakid ja ei lähe ka see kohupiimakreemipakk. Nad kõik lõpetavad põletamises.

Korralikust plastist pudel on piimapakendina väga hea, aga kohupiimakreemi puhul läheks väga palju väärt kraami raisku.

Piimatoodetel on heaks pakendiks plastpudel. Seda on väga hea ringlusse võtta ning loputada on ka lihtsam. Häda ainult, et kohupiimakreemi pudelisse ei topi.

Kõige parem lahendus oleks õige suurusega ja ühest materjalist tehtud kaanega tops, millest saab lusikaga kogu kreemi välja kraapida. Nii ei pea raiskama pakendi pesuks puhast vett ning topsi saab uuesti ringlusse saata.

Mida teeb keskkonnateadlik tarbija?

Maailmast hooliv inimene sellises pakendis toodet ei osta. Kui aga ostab, siis kõik pakendi osad tuleb panna ikkagi pakendikonteinerisse. Siit saad lugeda, miks nii.