Loll pakend: ootamatu põhjus, miks mahekaalikas poes kilesse mässitakse

See on väga tore, et tavapoes on müügil järjest enam mahekaupa, aga miks on mahekaalikad ükshaaval kilesse mässitud? Kas pestitsiidid hüppavad poes tavakaalilt mahedale?

Tuleb välja, et tegelikult on selles süüdi hoopis bürokraatia. Vähemalt nii ma arvan. Toiduga tegeleva Põllumajandus- ja Toiduameti vastus mulle oli nii keeruline (leiad selle täismahus artikli lõpust), et esimese lugemisega ei saanud ma sellest midagi aru. Lugesin ametniku saadetud vastust viis korda. Igakord kantseliiti veidi loetavamaks sõnastades enne kui aru sain, miks ei või Rimis või Selveris mahekaalikas lahtiselt müügil olla.

Bürokraatia nimi on Mahepõllumajanduse seadus (seda saab siit ise lugeda) ja see ütleb, et kõik mahekaubaga vähegi kokkupuutuvad firmad on kohe automaatselt mahetootjad või mahekäitlejad. See tähendab, et kui tavapood müüb lahtiselt mahejuurikaid, siis peab ta järgima ka kõiki mahetootjatele ettenähtud tingimusi.

Milliseid tingimusi? Näiteks peab ta olema ülalmainitud seaduse alusel tunnustatud. Selleks tuleb läbida menetlus, mille käigus Põllumajandus- ja Toiduamet hindab ettevõtte vastavust mahepõllumajanduse nõuetele.

Kui pood mahetootjaks hakata ei taha, siis on tal kaks võimalust:

  • mitte müüa mahetooteid
  • müüa neid nii, et need oleksid pakendis

Seega mulle tundub, et on olemas üks jabur seadus, mis ütleb: selleks, et pood peaks vähem paberit määrima, peame meie rohkem kilet tarbima.

Euroopa Liit käsib?

Ei, Eesti ametnikud on ise nii otsustanud. Nagu alt Põllumajandus- ja Toiduameti vastusest selgub, siis tegelikult pakendamiseks mingit reaalset põhjust ei ole. Euroopa Liit ütleb, et kui pood müüb otse tarbijale, siis ei pea teda mahetootjaks pidama. (ELi regulatsiooni saab lugeda siit) Ühtegi sõna pakendamise kohta Euroopa Liidu määruses pole. Eesti riik on lihtsalt nii otsustanud.

Jääb arusaamatuks, miks ei ole Eesti riik otsustanud, et poed võivad mahekaupa müüa ka pakendivabalt. Euroopa Liidu südames – Saksamaal ja Belgias – on poes mahekaup lahtiselt kõrvuti tavakaubaga ning üllatus-üllatus: mitte midagi halb sellest ei juhtu.

Mis on lahenduseks?

Kõige lihtsam on muidugi endale vajalikud kapsad-kaalid ise kasvatada. Milliseid sordid Eesti koduaias kasvatamiseks kõige paremad on, sellest oleme kirjutanud siin.

Mais on kõige parem aeg külvata salatit, aedhernest, põlduba, spinatit, peterselli ja tilli. Ka külmakindlaid juurköögivilju (porgand, kaalikas, naeris, redis) ei ole veel hilja mulda panna. Kui mai lõpus ilmad nüüd soojemaks lähevad, siis võib avamaale külvata ka soojalembelisi punapeete ja aedube.

Mahejuurika puhul ei tapeta umbrohtu mürgiga, vaid see hoopis põletatakse.

Kui endal aiamaad pole, siis tasub seada sammud otse mõne mahetootja poole. Hea ja põhjalik nimekiri müügikohtadest on Maheklubi kodulehel. Mahepoode, kus pakendivabalt juurikaid osta saab, leiab kõigist suurematest linnadest. Väiksemate asulate elanikud saavad Tallinnas asuvast Ökosahvrist meelepärase pakiautomaati tellida. Jah. Ka Ökosahver päris lahtiselt automaati kartuleid ei kalla, kuid ükshaaval kilesse nad neid ka ei mässi.

Selgitab Põllumajandus- ja Toiduameti pressiesindaja Elen Kurvits:

Mahepõllumajanduse seadus ütleb, et kõik ettevõtted, kus tegeletakse ükskõik millise mahemärgistatud toote käitlemise ükskõik millise etapiga, peavad olema tunnustatud. Sama seaduse (MPS)  § 5 (lõige 2) ütleb, et tunnustatud ei pea olema ettevõte juhul, kui ettevõttes tegeletakse üksnes müügipakendis toodete müügiga. Seega tuleb pakendamise nõue mahepõllumajanduse seadusest.

Mahepõllumajanduse seadus viitab omakorda otsekohalduvale EL nõukogu määrusele 834/2007 (art 28):

Iga ettevõtja, kes toodab, valmistab ette, ladustab või impordib kolmandatest riikidest mahetooteid või kes viib nimetatud tooteid turule, teeb enne toodete mahepõllumajanduslikena või mahepõllumajanduslikule tootmisele üleminekul olevatena turuleviimist järgmist:

  • teavitab oma tegevusest selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus asjaomane tegevus toimub
  • lülitab oma ettevõtte artiklis 27 nimetatud kontrollsüsteemi, see tähendab taotleb tunnustamise

Liikmesriikidel on õigus mitte kohaldada artiklit 28 ettevõtjate suhtes, kes müüvad tooteid otse lõpptarbijale või lõppkasutajale, tingimusel, et nad ei tooda, valmista ette ega ladusta teisiti kui ainult seoses müügipunktiga, või ei impordi asjaomaseid tooteid kolmandatest riikidest ega ole sellist tegevust kolmandast isikust alltöövõtjale üle andnud.

Eesti riik on otsustanud, et ei kohaldada tunnustamise nõuet müügipakendis toodete jaemüügiga tegelevale ettevõttele, sest EL määrus annab selle otsustusõiguse liikmesriigile.

Ehk tunnustatud ei pea olema müügipakendis toote müük lõpptarbijale ettevõttes (nt kaupluses) kohapeal ja seda ka tingimusel, et ühtegi teist toimingut mahetootega, peale müügi lõpptarbijale, selles tegevuskohas ei tehta.