Millega sina oma kurke marineerid? Kas ka naftaäädikaga?

Kurkide sissetegemise aeg on täies hoos. Valmivad nii hapukurgid ja toome salatid. Tuju on hea ning kööki vallutab kange äädika hais. Tõenäoliselt maitsevad hoidised ka suurepäraselt, kui nad on ligunenud tänapäevases naftavees ehk sünteetilises äädikas. Mmm… naftakurgid!

Arvasin, et äädikas on puhas looduslik kraam, aga tuleb välja, et olen terve elu valanud oma kurkidele ja süldile peale hoopis naftast või maagaasist toodetud äädikat. Poeriiulitel polegi võimalik tuvastada, milline tavaline äädikas on toodetud mikrobioloogiliselt ja milline raisates niigi väärtuslike ja väheseid maavarasid. Pakenditele puudub kohustus teha sellekohane märge. Isegi poes müüdav õunaäädikas võib olla valmistatud sünteetiliselt, millele on lisatud looduslikule sarnanevat lõhna ja maitseaineid ning karamelliseeritud suhkrut. Nõnda on äädikas taaskord üks toiduaine, millel on seos nafta ja maagaasiga.

Miks sünteetiliselt toodetud äädikas nii halb on?

Õiget äädikat kääritatakse puuviljadest ja marjadest, kuid see protsess võtab mitmeid kuid aega. Juba pea pool sajandit tagasi avastati, et palju odavam ja lihtsam on seda valmistada naftast, maagaasist või puidu uttimisest.

Eestis enimkasutatud äädikas pole mitte õige asi! Sellel söögiäädikal ei ole tegemist mikrobioloogiliselt saadud äädikaga, vaid on keemiatööstuse toodang, mida tarnitakse Venemaalt.

Etaanhapet ehk äädikhapet saab tööstuslikult toota butaani oksüdatsioonil ja etanaali katalüütilisel oksüdatsioonil. Etaanhape tekib ka puidu kuumutamisel hapniku juurdepääsuta ja alkoholi kääritamisel. Võib ka mõelda, et nafta, maagaas ja puit on looduslikud ning orgaanilised ained ja mis siis hullu on, kui äädikas neist valmib, kui lõplik keemiline koostis on sama, mis mikrobioloogiliselt valminud äädikal. Kahjuks nafta ja maagaas on maavarad, mida me juurde ei saa ning nende varud on piiratud ning juba saadaval minimaalsetes kogustes. Puid peaksime hoopis juurde istutama, et kliimamuutustega võidelda, mitte neid maha raiuma, et ühe suure puu kohta saaks väikese sortsu äädikat lauale. Kõik need kolm on n-ö looduslikku päritolu, kuid üldsegi mitte keskkonnasõbralikud variandid. Iga aasta kannavad puud ja põõsad meile vilju ja marju, mida saaksime äädika valmistamiseks kasutada, ilma, et maavarad väheneksid ja panustaksime kliimamuutustele veel enam kaasa.

Teadusuuringud kirjutavad, et nn puuäädikas on maksale sama kahjulik kui puupiiritus ehk metanool. Lisaks on katsed näidanud, et sünteetiline lauaäädikas mõjub maksale kaks korda kahjulikumalt kui alkohol, soodustades maksatsirroosi teket. Lisaks väljutab organismist fosforhappe soolasid ja ülestimuliseerib kilpnääret. Seega sobib sünteetiline äädikas hoopis paremini puhastusvahenditesse laborites, põllumajanduses ja keemiatööstustes.

Milline on õige äädikas ja kuidas seda ise teha?

Õiget äädikat toodavad äädikhappebakterid, kes arenevad ja paljunevad edukalt vähese alkoholisisaldusega vedelikes. Äädikhappebakterid on looduses laialt levinud, neid leidub enamiku puuviljade ja marjade pinnal ja õhus. Seetõttu algab äädikhappeline käärimine iseenesest ja kiiresti.

Äädika valmistamisel ei ole midagi keerulist ja seda saab ka igaüks ise kodus teha. Praegu on hea aeg korjata puudelt maha kukkunud koledaid õunaubinaid ja panna need käärima. Vaata, kuidas teha ise õunaäädikat SIIT! Kodutingimustes võib äädika valmistamine kesta, olenevalt temperatuurist ja muudest oludest, kuu või paar. Mikrobioloogiliselt veinist kääritatud lauaäädikas sisaldab tavaliselt kuni 10% äädikhapet. Seega näiteks toidu marineerimisel tuleb arvestada sellega, et seda kulub rohkem, kui naftaäädikat.

Kui ma teen õunaäädikaga marineeritud kurgid, siis need tulevad ju hoopis teise maitsega!?!

Õunaäädikaga hoidiseid tehes, tuleb esmalt arvestada, et võrreldes tavalise äädika kogusega on vaja õunaäädika puhul kogused korrutada vähemalt kolmega. Keskmine õunaäädikas, mis on ise kodus valmistatud sisaldab keskmiselt 6-8% äädikhapet.

Ka maitse on veidi omamoodi. Marineeritud viljad jäävad mahedamad ja puudub see särisev äädikane tunne keele peale, millega ehk enamus harjunud on. Kurgid ja muud hoidised püsivad ikkagi hapukad ja mida hapukamat keegi soovib, seda rohkem võib õunaäädikat lisada. Üks asi on õunaäädika lisamine seetõttu, et hoidis säiliks hästi ja kindlalt ning koguse suurendamise puhul on asi juba maitsemeeles. Õunaäädikas on naturaalne ja tervislik toode ja seda üle doseerida ei saa, et tekiks mürgistus kurke süües vms. Mida rohkem õunaäädikat, seda hapum ja liigse koguse maitse võib lihtsalt vastu hakata. Vaevalt, et keegi tahaks nagunii marineerida midagi üleni äädikas.

Ülimõnusalt krõmpsud kurgid, mis valmivad tunniga ning millest võib sõltuvus tekkida!

Kuidas valmistada 1 tunniga valmivaid karbikurke?

Koostisosad: 

  • 1kg väikseid kurke
  • väike peotäis tilli
  • 3 küüslaugu küünt
  • 6-7 mustsõstra lehte
  • 1spl soola
  • 1spl suhkrut
  • 3spl õunaäädikat või 1spl naftaäädikat
  • suurem kauss või pott kaanega

Võta 1kg väiksemaid või keskmise suurusega kurke, mis peopessa ilusti ära mahuksid. Pese kurgid ja lõika neil otsad paar millimeetrit maha, et marinaad kiiremini kurki pääseks.

Pane kurgid kaussi või potti ja lisa juurde tükeldatud till, peenestatud küüslauguküüned, mustsõstralehtede ribad, väikese kuhjaga sool ja suhkur ning viimaseks õuna- või naftaäädikas.

Kui kõik koostisosad on nõus olema, kata see kaanega ja raputa kogu nõu korralikult läbi, nii et kõik kurgid oleksid üleni ja ühtlaselt kaetud marinaadiga. Tõsta kurgid külmkappi seisma ja võid neid aeg ajalt uuesti raputamas käia. Esimesed väiksemad kurgid valmivad juba ühe tunniga. Kurgid säilivad külmkapis nädala.