Pakendivabalt poes: “Vaadake, varas topib pirukaid karpi!”

Esimest korda pakendivaba shoppingut tegema minnes, võtsin oma ema kaasa, sest hirm oli suur ja piinlik ka! Keegi isegi ei näinud veel minu Hiinast tellitud võrkkotte ja retrosid piimapudeleid, aga juba tundsin, kuidas kõik jõllitavad ning homseks teab terve linn, et see daam, kes palus hakkliha oma metallkarpi panna on kahtlane!

”On ka olnud olukord kus müüja mulle lihtsalt väga nõmedalt ütles, et miks ma mingite pseudoprobleemidega tegelen,” räägib Balti Jaama turul ostlev Lisett oma kogemustest.

“Müüja ütles, et Terviseamet ei luba müüa oma pakendisse. Olin just Facebookis “Pakendivaba poodlemise” grupis näinud, et tegelikult see nii ei ole. Kui seda öelda julgesin, sain suure sõimu kaela. Sellistel olukordadel otsustan neid müüjaid lihtsalt mitte oma rahakotiga toetada ning valin edaspidi teised müüjad.”

Enamik meist ei taha ehk millegi eriliselt veidraga silma torgata, kuid alustades nullkuluga ning pakendivaba eluga, on see paratamatus, et nii mõnigi silmapaar võib ostlejat poes jälgida. Keegi vaatab ja imetleb, teine raputab pead ning muigab. Ka teenindajad võivad üllatada, keeldudes müümast kaupa isiklikku taarasse või tehes nii suuri komplimente, et taaskord on ebamugav. Kui ennem sai oldud hall hiireke poelettide vahel, siis nüüd jääb nägu meelde ja küsitakse, kas seekord soovin jälle sealihaga hakkliha ning kas täna on ainult üks pudel piima. Eriline ja ebatavaline jääb inimestele meelde.

Lisett tunnisab, et piinlikkust ta teiste klientide ees tundnud ei ole. Pigem on poe ja turu järjekorras öeldud kiidusõnu tema lahedate kottide pihta. Seda muidugi põhjusega – ei olnud need mingi massikaup vaid tema enda sõprade käsitöö.

Oih, mul “just” tuli plastiallergia!

Poes tahaks tegelikult oma asjad ära osta, ilma et keegi jõllitaks või kommenteeriks. Alati nii hästi ei pruugi minna. Kõige tüütum on hakata keset poodi arutelu pidama. Ma ei jaksa iga kord seletada, miks kasutan oma karbikesi ja piimapudelit ning keeldun nende plastikust pakenditest. Olen kuulnud isegi hädavalesid, et pääseda tüütutest keskkonna ja tervise teemalistest aruteludest, mis lõppevad sellega, et üks läheb närvi ja keegi peab ennast kõige targemaks keskkonnaspetsialistiks. Lihtsam on luuletada midagi lühidalt kokku ja tuhiseda oma ostukäruga edasi.

Prügi tekkimise vältimisega tegelev blogija Liisa ütleb, et esimest korda pakendita oste sooritades hirmu ta ei tundnud. Pigem tekitas see elevust: saab midagi ägedat katsetada! Sõbrad-tuttavad ju olid proovinud ja seega põhjust hirmu tunda polnud.

Ühel esimestest kordadest küsis hapukoore müüja, et kuidas ma viitsin seda rasket purki kaasas kanda. Ma ei viitsinud talle seletada ja vastasin, et mul on plastiallergia, mille peale ta kostis, et ikka igasuguseid huvitavaid allergiaid on tänapäeval olemas. Vahetasime kaasas olnud sõbrannaga vandeseltslaslikud muiged,” kirjeldab Liisa.

Kui enamjaolt peavad pakendivabad ostlejad ainult oma peas fantaseerima, mida teised võivad küll mõelda, siis vahel juhtub, et need mõtted jõuavad ka ostlejate kõrvu, mille tulemuseks võib olla vägagi piinlik olukord.

Vaadake, varas topib pirukaid karpi!

Liisa räägib oma kahest kõige piinlikumast olukorrast: ”Panin vanasse jäätisekarpi pirukaid ja selle peale üks noormees pobises oma sõbrale “Varas!”. Olin sellest päris šokeeritud. Iseteeninduskassas oma pirukate eest makstes kuulsin enda arust “Näe! See on see varas!”. Poisid oleks võinud siis mulle turvamehe kutsuda. Olen muidu inimene, kes kirjutab poele, kui nad on unustanud midagi mu tšekile märkida ja olen vähem maksnud.”

“Teisel korral ostsin lahtiselt puuvilju (neid ei olnudki otseselt meeletus koguses, lihtsalt lahtiselt eri tüüpi puuviljad). “Annab ikka laduda neid,” kommenteeris minu selja taga seisev ostja müüjale, kes neid kaalus. Miks on kellegi ostukorv teise inimese asi? See on sama hea nagu ma ütleks talle ta saia- ja vorstivirna vaadates: “Annab ikka süüa sellist mõttetut toitu.” Mina lahkusin poest igatahes pea püsti ja nautisin oma vähema prügiga kodu ning see on minu asi.”

Sellest kõigest õppis nüüdseks neli aastat pakendivabalt šoppav Liisa kahte asja: jäätisekarp tasub koju jätta ning puuviljadega minna iseteeninduskassasse. Saab kiiremini ja küsimusi ka kõigil vähem.

Paneme aga kilekotti, see on ju tasuta!

Lahtiste toodete letis pannakse kõik plastikkarpi või kilekotti. Kui veab, saad veel mõlemad korraga. Plastikuga seal tagasi ei hoita.

Peab lausa kullipilguga jälgima, et juba pakendis olevat vorstitükki veelkord pakendama ei hakataks. Iga hetk peab olema valmis häält tõstma, et ebavajalikku plastikut päästa. Vorstilatt, millel nagunii kõvaks tõmmanud soolikas juba ümber, püütakse mässida veelkorra toidukilesse või juustukang, mis kaetud paksu vahakihiga, leiab tee toidukileni ja lõpuks väikesesse plastikkotti.

Pole harva juhused, kus karjatan üle poe: ”Ei, aitäh! Ma toidukile ei soovi. Võtan niisama, nii nagu ta on!”

Ümbritsevad kergitatud kulmudega pilgud ja teenindajate arusaamatus tekitab muidugi parasjagu piinlikkust.

Ökopere blogija Katarina on üks neist julgetest, kes teeb pakendivabasid oste: ”Tõesti, kui esimesed pakendivabad ostud 3-4 aastat tagasi tegin, siis pabistasin küll, et mis minust arvatakse. Aga jah: julge hundi rind on ju rasvane. Üks kord Järve selveri kalaletis ei olnud müüja nõus mulle lõhefileed mu enda karpi panema. Ütles, et võib panna kilekotti, sest see on ju tasuta. Ma siis tänasin ja ütlesin, et mul ei ole kodus prügikasti ja kui oma pakendisse ei saa, siis jätan ostmata. Läksin kohe kõrval olevasse lihaletti ja sealne teenindaja pani mulle hakkliha suurima hea meelega minu enda karpi. Kalaleti tädi vaatas seda kõike hämminguga pealt”

Üle linna kuulsus: see vend käib oma karbiga!

“Kui mul esimest korda tekkis mõte, et pitsale võiks ju ka oma karbiga järele minna, siis tundus see natuke hirmus. Serveerisin seda aga enda mehele kui täiesti normaalset tegevust ja nii läkski ta uhkelt oma pitsakarbiga pitsale järele,” meenutab Katarina.

“Teenindajad olid omavahel paar imestunud pilku vahetanud, aga nüüd on juba teada, et see vend käib oma karbiga. Vahel on juhtunud, et kaasa satub teise firma pitsakarp. Õnneks ei ole see takistuseks saanud.”

Aastatega on tekkinud Katarinal aga juba täiesti omaette pakendivabad harjumused.

“Eelmisel nädalal käisin Prismas ja sealne teenindaja üritas mind veenda, et see oma karbiga käimine on küll täitsa mõttetu tegevus, sest teised seda ei tee,”  räägib Katarina ja lisab: “Mäletan, et alguses panin poes oma riidest kotti puu- ja juurvilju salaja, et teised ei näeks. Nüüd lähen vahel isegi demonstratiivselt inimese kõrvale, kes paneb üksiku sidruni kilekotti.”

Algajatele pakendivabaduse ihkajatele on Katarinal ka väärt soovitus: kui ei taha ilusate riidest kotikestega eputada ning poes rohkelt tähelepanu saada nagu tema, siis võib kasutada neid samu puuvilja kilekotte või paberist saiakotikesi nii mitu korda kui vähegi võimalik. Ikka parem kui iga kord uus võtta.

Minul ja piinlik? Ei, teil peaks olema piinlik!

Liina, kes alles hiljaaegu alustas pakendivabama elustiiliga, ütleb, et negatiivset suhtumist pole ta kohanud. Pigem müüjad kiidavad ta kotte ja karpe. Ebaõnnestumisi on olnud näiteks kala ostmisel, kui pole olnud piisavalt suurt karpi või piisavalt väikest kala, mis tema karpi mahuks.

“Kui kunagi alustasin, siis käisin kaupa ostmas alati koos lastega. Vankri alla oli väga mugav oma karpe panna ja polnud raske tassida. Ilmselt nad olid veidi nagu minu turvajad, sest olin omas keskkonnas ja mitte üksi. Üksi minnes oleks ilmselt kõhedam tunne olnud,” kirjeldab Liina.

“Kõige esimesed korrad toidupoes “lükkasin” oste sooritama oma abikaasa. Kartsin vist, et keeldutakse minu karpi tooteid müümast, aga seda pole siiani juhtunud. Olen paljudel juhtudel olnud müüjale esimene klient, kes oma “taaraga” ostlema tuleb, aga keegi pole keeldunud,” meenutab Liina

Ühe korra on ta oma üllatuseks saanud siiski ka eitava vastuse.

“See oli toidu kaasa ostmisel restoranist. Olin veidi kurb ja kirjutasin neile hiljem veel ning hetkel saab sealt toitu kaasa osta ka tagastatava korduvkasutatava pakendiga. Piinlikkust ma poes ei tunne. Pigem peaks piinlik olema neil, kes üht õuna või banaani veel eraldi kilekotti topivad.”

See pudel teil nüüd küll liitrine pole!

Vanakooli klambriga piimapudelid on tänapäevaste poemüüjate jaoks liiga keerulised ning peale piima pudelisse saamist, pean need alati ise sulgema. Olen püüdnud neile näidata, kuidas see käib, kuid ilmselt on asi minus: olen liiga kehv õpetaja.

Ikka ja jälle küsitakse kassas, kas see on liitrine pudel. “Jah, see on liitrine pudel,” vastan mina. “Aga nii suur on see,”nendib müüja ja vaatab pudelit iga nurga alt justkui ilmaimet. Piima ostes on kassajärjekorras alati piinlik, sest ülejäänud järjekorras seisvad inimesed lähevad samasugust uurivat nägu nagu teenindaja ja tõenäoliselt püüavad samuti silmadega mõõta, kas see ikka on liitrine pudel.

Mida väiksemas Eesti linnas või külas olen, seda piinlikum. Mõnes suuremas linnas olles ei pruugi keegi tähelegi panna, et toiduained ei ole oma õigetes pakendites, kuid väikestes piirkondades vaadatakse igat detaili ning paludes midagi panna oma isiklikku karbikesse, vaadatakse ehmatusega nagu miskit tõsist oleks just juhtunud.

Viimati piima ostes pani teenindaja skeptilisus mind ennast ka lõpuks kahtlema oma piimapudeli suuruses. Koju jõudes valasin piima mõõdunõusse. Tulemuseks: olin piima ostnud täpselt ühe liitri. Järgmine kord saan kindlama hääletooniga öelda: ”Jah, see on ikka veel liiter!”

Pakendivaba ostlemist ei tasuks kindlasti peljata, aga kui hirmuvärin sees, saab võtta lapsed, sõbrad, tuttavad kaasa ning astuda see esimene piinlik samm koos. Eelnevalt võib üle uurida, kas toidupoed ja turul müüjad pakuvad võimalust osta tooteid pakendivabalt ning minna alles seejärel. Samuti leiab mitmeid pakendivabu poode internetist, kus kõige arglikumad saavad tellida toidu koju kätte, ilma turvatsoonist lahkumata.