Rohepesu hoiatus: Eesti disain, aga pärit hoopis Bangladeshist

Äge! Odav! Vinge! Oh my god kui nunnu särk! Teeme täiega hauli, sest riided on nii odavad, näevad ägedad välja ja mida iga juutuuber saab uhkusega kanda. Tihti aga ei mõelda riideid ostes sellele, kuskohast need riided pärit on. Asja teeb hullemaks veel see, et sõnakõlks “Eesti disain” ei tähenda mitte kui midagi.

Mida meile “Eesti disain” ütleb?

Sama lugu on koos kasutatavate sõnadega “Eesti” ja “disain” ehk “Eesti disain” ütleb meile ainult seda, et selle eseme valmistamise idee ja kujundus on sündinud Eestis. Selle kohta, kus, kelle poolt või millest see tehtud on, ei anna see infot.

Selle taga võib peituda palju tööd, mis koosneb kangaste hoolikast valimisest, tootearendusest ja muust olulisest, aga oluline on teada, et seal võib olla ka ettevõte, kus tegeletakse hoopis Poolast hiigelkoguse üliodavate t-särkide tellimisega, kus rinnale trükitakse oma logo ja müüakse 20 euroga seejärel maha.

Selline tegevus ei ole keelatud, aga kas sõnaühend “Eesti disain” on selle juures pädev ja eetiline?

Mida ütleb meile tootjamaa?

Tootjamaa annab tegelikult toote kohta juba üsna palju infot.

Näiteks, kui tegemist on Bangladeshis või mujal meist väga kaugel valmistatud esemega, siis on keeruline kindlaks teha, kas töötajatele on õiglane tasu makstud või kas kasutatud kangas on vastu nahka ohutu ning päriselt lubatud koostisega.

Turvalisemalt võib end tunda, kui lipikul on viide mõnele Euroopa riigile, sest kui riik kuulub ka Euroopa Liitu, on seal suure tõenäosusega tekstiiliettevõtetele ja vabrikutele meie omadega sarnased reeglid.

Kui brändi enda kodulehel on väga ilus jutt?

Brändide kodulehti lugedes peab olema kriitiline, sest tänases rõivaäris on saanud sõnad “jätkusuutlik”, “disain”, “taaskasutatud”, “roheline”, “öko” väga tavalisteks, aga kui paljud brändid nende sõnade taga tõsimeeli seisavad on juba tunduvalt raskem kindlaks teha.

Kohati jääb mulje, et need on vaid sõnakõlksud kliendi usalduse võitmiseks ja ostule utsitamiseks, mitte brändi hoolivus või pikaajaline ning siiras soov maailma päästa ning õiglane olla.

Kunagises Laseri intervjuus Reet Ausiga, mainis ka tema, et kui jätkusuutlikkuse jutt on turunduse osakonna all, siis see ongi tehtud lihtsalt reklaamiks ja peibutamiseks ning reaalset jätkusuutlikku tegevust sellega ei kaasne.

Mäletan juhtumit, kui avastasin ühes suures rõivapoes uhkete “taaskasutatud kangast valmistatud” siltide all müüdavaid teksapükse, mille etiketilt selgus, et toote kogumaterjalist on vaid üksikud protsendid taaskasutatud puuvillast.

Mis oleks parim valik?

Kõige keskkonda säästvam, läbipaistvam ja enim Eesti inimeste elujärge parandav on eelistada Eestis disainitud ja valmistatud riideid. Selliste kaubamärkide toodang on aga eelpool mainitutest tunduvalt kallim.

Näited:

Eestis disainitud ja toodetud t-särk – €40 – €50

Eestis disainitud ja mujal toodetud t-särk – €20 – €30

Mujal disainitud ja toodetud t-särk – alates €2.50 Miks on Eestis disainitud ja toodetud riided kallimad?

Esiteks määrab toote hinna see, kas seda saab toota massina või on tegemist väikese partiiga, arvestades Eesti turgu on see vastus ilmselge. Kui tegemist on veel ka käsitöö või ainueksemplariga, tuleb hind veelgi kõrgem. Siia on paslik nüüd juurde mõelda, kui kaua võiks selle eseme valmistamiseks aega kuluda ning mis tunnihinda me ise antud töö eest küsiksime.

Edasi maksab ka materjal ja furnituur, mida lähemalt, seda hinnalisem ning kui ka tulede ja viledega, siis enamgi veel.

Lõpuks on iga rõivatööstus ja väiketootmine, nii eetiline kui tahes, kasumi saamise eesmärgil loodud ehk kogu kupatusele tuleb juurde ka kasumimarginaal.

Kuidas saavad siis osad riided nii odavad olla?

Lisaks töötaja palgale on sel hinnalipikul oleva summa sees ka ettevõtte kasum, materjalikulu toote valmistamiseks ja reis kaugelt-kaugelt maalt siia ehk kuskil selles ahelas peab olema midagi väga valesti ning meie saame endale neid ultramoodsaid ja soodsaid asju osta kellegi või millegi teise arvelt.

Tavaline alamakstud õmblejanna palk Bangladeshis on 86 eurot ja seda mitte päevas, vaid terves kuus! Päevas õmmeldakse ühe inimese poolt lihtsaid t-särke üle saja. Seega iga t-särgi pealt saab õmblejanna vaid mõne üksiku sendi.

Miks see meie asi on?

Ostes selle odava t-särgi anname me ettevõttele signaali, et oleme nende meetoditega nõus ning eelistame nende toorainet, töötajate palka ja kõike muud selle juurde kuuluvat. Meie ütleme oma rahaga, et lapstööjõu kasutamine on meile sobiv, et vabrikutöötajate palgad on piisavad, et mürgised embleemid meie laste särkidel esimese septembri aktusel on maru ägedad.

Tegelikult peame me aga peeglisse ja oma paberkotti vaatama ning küsima, kas meie ostetavate riiete tootmine on tervikuna eetiline, kas need kangad võivad olla töödeldud mürgiste kemikaalidega, kuhu need kemikaalid pärast lähevad ning kuidas saab selle toote hind olla nii odav… Ja lõpuks – kas see hind “maksab kinni” kõik eelnevad puudused?

Siin on oluline ka meeles pidada, et ignorantsus ei muuda asju olematuks, odavad riided tulevad meie elukeskkonna ja ohutuse arvelt ning keegi kuskil maksab nende eest täishinda, kui mitte rahaga, siis oma aja, tervise ja kahjuks kohati ka eluga.