Zuzu Izmailova: Kaua sa jooksed peaga vastu kivi? Erakonna päästmise asemel tahaks tegeleda planeedi päästmisega

Roheliste esimees Zuzu (Züleyxa) Izmailova on otsustanud erakonna juhtimisest loobuda. Eelmisel nädalal astus ta ka erakonnast välja. Sama tegi ta kaasa Joonas Laks.

Esimehed ikka vahetuvad pärast valimisi, aga on märgiline, et juht lahkub erakonnast. Miks sa sellise otsuse tegid?

Erakonnaliikmetele ütlesin juba suvisel üldkoosolekul: kui meil need valimised pekki lähevad, siis ma uuesti enam ei kandideeri. Ma tunnen, et minust ei oleks erakonnale võib-olla niivõrd palju kasu. Ka seetõttu, et kui ma midagi teen, siis ma tahan end sellele pühendada. Aga mul on tunne, et tänases seisus ei ole erakonnas olemine enam päris see, mida ma teha tahan. See viis aastat on olnud pikk aeg ikkagi minu jaoks.

Roheliseks olemisega on siis nüüd kõik?

Rohelistesse teemadesse saab ka teisel moel panustada. Ma kindlasti ei jäta neid teemasid. Sa ise tead ka seda väga hästi, et tänapäeval ei saa teadlik inimene enam mitte tegeleda kliimateemadega. Roheliste päästmise asemel tahaks proovida planeedi päästmisega tegeleda.

Enamasti on nii, et kui enam esimees ei olda, et siis natukese lakutakse haavu seal tagatoas, aga siis panustatakse kuidagi, kas uue juhi toetusse või tema õõnestamisse.

No vot, minul ei ole sellist kogemust senimaani olnud. Pigem on see haavade lakkumise protsess olnud siin korduv. On aeg vahetuseks ja muutuseks.

Kas tunned kuidagi, et sa oled nii hingepõhjani solvunud, et sa ei jaksa ühtegi päeva erakonnas rohkem olla. Sa ei taha vaadata, mis sellega edaspidi juhtuma hakkab?

Ei, ma ei ole hingepõhjani solvunud, ma arvan, et see on lihtsalt selline endale tunnistamine, et võib-olla osadel küünikutel on olnud õigus.

Millistel?

Neil, kes on ikkagi pidevalt kritiseerinud meid. Rohelistel on omad nõrkused ja ma ei ole suutnud neid nõrkusi likvideerida. Ma olen ehitanud seda organisatsiooni ja ma arvan, et mul on õnnestunud muuta erakonda nooruslikumaks ja selliseks Euroopa mõistes kaasaegseks, aga ju siis mul kõiki neid oskusi, mida on vaja erakonna edukaks ehitamiseks, pole olnud.

On enam kui selge, et üldiselt ei ole kellelgi kõiki oskuseid. Mida need küünikud siis põhiliselt ette heitsid?

Ma ei mõtle nende küünikute all konkreetseid inimesi, vaid sellist üldist meeleolu, mis on saatnud roheliste püüdlusi. See üleüldine toon, et milleks seda rohelist erakonda ikka vaja on. See on keeruline, aga noh, kaua sa jooksed peaga vastu kivi? Tänapäeval on ju kõigil erakondadel programmid juba rohelised.

Et rohelisi polegi  enam vaja?

Sellega ma nõus ei ole. Rohelisi on vaja, aga ma arvan, et minu isiklik teekond peab muutuma.

Kas sinu jaoks sai saatuslikuks see, et teised erakonnad nii-öelda kaaperdasid roheliste teemad ja hakkasid ka rohelist juttu ajama?

Ma ei tea, kas see just saatuslikuks sai, sest neid probleeme on tegelikult ju rohkem, aga see oli üks tegur.

Aga see on ju ka fakt, et seda on juba aastaid tehtud ja kahjuks on see retoorikaks ainult jäänud. Tegudeni pole jõutud. Kui me vaatame, kuidas meie tänane peaminister Kaja Kallas valitsusjuhiks tulles rääkis väga tugevalt rohepöördest. Ta rääkis ka bioloogidele veidralt kõlavast viigrihüppest, aga tänaseks päevaks see agenda on täiesti kokku kuivanud.

Kallas pidas just siin mõned päevad tagasi oma erakonna volikogul kõne, kus ta nimetas kõiki olulisi kriise, mis meil täna ühiskonnas on ja ta ei maininud kliimakriisi. Ta oli keskendunud julgeoleku küsimustele, aga samas just nimelt kliimakriis ongi suurim julgeolekuohustaja. See on märgiline, kui peaminister jätab sellise olulise kriisi mainimata.

Aga sellisel hetkel sa ei saa ju öelda, et Rohelistelt on teemad ära võetud? Ei ole ühtegi paremat aega, kus Rohelised saaksid särada kui praegu, mil vist küll mitte ükski inimene ei kahtle, et kliimateemadega peaks tegelema.

Ei saa. Mina polegi muide seda öelnud, et Rohelistelt on kõik teemad ära võetud. See ei ole minu sõnum. Mul ei ole vaja neid sõnu suhu panna. Seda küsisid sina, aga ma selles mõttes olen nõus, et põhimõtteliselt praegu peaks olema parim aeg üldse roheliste jaoks. Samas on ikkagi väga palju neid inimesi, kes ikkagi ütlevad, et roheteemad on pseudoteemad.

Praegune elektrikriis on väga hea näide. Kui rohelised 2006. aastal kokku tulid, siis just nemad hakkasidki ajama põlevkivist väljumise plaani. Nad naerdi välja lihtsalt. Ja siis nüüd täna me oleme siin, kus energiahinnad on kõrged, sest Eestil sisuliselt taastuvenergia tootmine puudub.

Sel hetkel, kui veel oli võimalust seda suunda muuta, ei haaratud sellest võimalusest kinni. Nüüd on rohepööre juba “pealesunnitud” ja väga paljudele inimestele negatiivse kõlaga.

Sest nad kardavad, et hinnad lähevad kõrgemaks, veel kõrgemaks.

Inimesi on ju väga pikki aastaid riigi tasandil hirmutatud. Nii julgeolekukaardiga, eks, et ida-virulased tulevad tänavatele ja et meil kaob elekter ja toasoe ära kui lähme üle taastuvenergiale. See ju tegelikult ei vasta tõele. Me teame, et maailmas on väga paljud riike, kes on juba üle läinud ja kes on üle minemas taastuvenergiale. Taastuvenergia tootmine võib olla väga stabiilne ja anda meile vajalikku energiat.

Aga see on ju puhtalt sinu agenda, sinu töö, mida teha inimestega. Muudkui neile selgitada, et mis siis tegelikult juhtub. Täielik roheliste kuldaeg.

Jah, ma olen nõus. Ma kindlasti ei kavatse jätta seda seletamist. Lihtsalt ma teen seda edaspidi kuidagi mingil muul viisil. Mis see täpselt olema saab, eks aeg annab arutust. Täna ma olen otsustanud, et ma enam Eestimaa Roheliste liikmena kaasa ei löö. Ma ei kahetse seda sammu.

Iga uksega, mis sulgub, avanevad ka uued võimalused. Mulle on päris paljud inimesed kirjutanud, et tahavad ikkagi koostööd edasi teha ja ma olen täiesti nõus, et selles valdkonnas on Eestis väga palju ära teha, aga ilmtingimata ei pea seda tegema Rohelistes.

Kes sind seal nii hirmsasti välja vihastas?

(Naerab.)

Ei ole kedagi, kes mind seal hirmsasti välja vihastas. Siin ei tasu otsida seda tüli või mingit sellist asja, mida tahetakse alati tõstatada. Siin seda ei ole. Inimesed jõuavad mõnikord äratundmiseni, et on aeg muutusteks. Ma liitusin erakonnaga 2015 ja ma olen nüüd kaasa teinud kolmed valimised. Lihtsalt sellest aitab. Üks põhjus on ka see, et ma tunnen, et kui ma olen erakonnas sees, siis peab andma täiega. Ei ole seda võimalust, et ma vaatan, kuidas midagi toimetatakse ja olen passiivne. Täna mul ei ole enam soovi erakonnas kaasa lüüa.

Mul on igapäevaselt ülikoolis loengud ja see graafik, mis mulle sealt vastu vaatab, midagi roosilist ei lubanud, et ma oleks saanud erakonnas tegutseda. Paratamatult kui ma oleksin Rohelistega seotud, siis ma ei saaks piisavalt keskenduda õpingutele.

Kui esinaine ei astu lihtsalt tagasi, vaid astub lausa erakonnast välja, siis see jätab ikkagi mulje, et suhteliselt suur tüli on.

Jah, ma tean seda. Ma kaalusin kõiki neid võimalusi ja neid ohte, mis sellise sammuga kaasnevad. Väikeses organisatsioonis on see eriti keeruline. Väikeses organisatsioonis annavad kõik asjad rohkem tunda. Tööd on rohkem ja sa pead rohkem vaeva nägema. Ma lihtsalt ise loodan sellele, et kui nüüd Rohelistel tulevad nädalavahetusel uute juhtide valimised, et siis mõeldakse ka veidike ette.

Ma loodan, et mõeldakse ka valimiste peale, mis on ju juba aasta pärast ja selge on see, et Roheliste järgmine juht on ju potentsiaalne peaministrikandidaat järgmistel valimistel. Erakonna juhid on meil teadupärast ju valimiste nimekirjade esinumbrid ja veavad seda valimisvankrit. See on koht, kus Rohelised peavad läbi mõtlema, kelle nad omale juhtideks valivad. Mis on nende inimeste visioonid? Kuivõrd on nad läbi mõelnud selle, kuidas üldse valimistele minna ja millise eelarvega?

Need on väga olulised teemad. Mina pidin seda kõike õppima omal käel. Aga teistele, kes erakonda jäid, olen andnud oma soovitused ja oma kogemusest õpitu edasi. Ma loodan, et nad kasutavad seda targasti ja nad ei hakka kordama vigu.

On neil valida üldse kedagi?

Viimane info, mis mul on, on see, et esimehe kohale on ainult üks kandidaat, kelleks on siis Marko Kaasik. Kui erakonna liikmete ees on ainult üks kandidaat, siis see on kehv. Võiks tekkida mingi debatt ja diskussioon selle üle, et millise suuna peaks erakond võtma.

Mõni tund pärast intervjuud andis lisaks Kaasikule viimastel valimiste Tartu Roheliste esinumber Johanna-Maria Tõugu teada oma kandidatuurist. -toim.

Kui lihtne üldse on olnud läbi aastate värvata inimesi roheliste ridadesse?

2017. aasta kohalikel valimistel ja 2019. a Riigikogu valimistel oli tunduvalt kergem kui nüüd viimastel kohalikel valimistel, sest koroona oli ikkagi jätnud jälje väga paljude inimeste majanduslikule toimetulekule. Päris kõikidel inimestel tegelikult ei ole võimalik töö tõttu end erakonnaga siduda poliitiliselt.

Roheliste juhatuse liikmetel ei ole sellist poliitilist vabadust pühenduda sajaprotsendiliselt ainult erakonnaga tegelemisele. Inimesed peavad käima oma päevatööd tegema selleks, et leib lauale tuua ja selle võrra on muidugi see erakonna heaks tehtud töö olnud väiksem. Varasematel aastatel on see olnud lihtsam ka seepärast, et sul on vahel vaja kõikide kaotuste vahel ka võita, et innustada inimesi uuesti tulema ja mina seda võitu ei suutnud tuua.

Kas kohalikele valimistele inimeste leidmine ei olnud selle võrra keerulisem, et inimesed ei taha enda siduda erakonnaga, mille nimekirjas on ka Tõnis Mägi, kes positsioneeris ennast väga aktiivse vaktsiinivastasena?

See on tundlik küsimus küll, sest väikestes erakondades mängib iga inimene suurt rolli, aga see kindlasti ei ole Tõnis Mägi süü, et Rohelised pole suutnud oma edupotentsiaali täita.

Erakonnas on väga palju erinevad inimesi, mis on võib-olla ka üks halb asi. Erakonna liikmed on sama meelt keskkonnaküsimustes, aga paljudes teistes teemades võib leida neid arvamusi nii siit kui sealtpoolt.

Rohelistel minu juhtimise all oli vaktsineerimise kohta väga selge seisukoht: me oleme teaduspõhise maailmavaate erakond. Ma ei toeta sellist viha kütmist ja see on minu arust kahetsusväärne, et Tõnis Mägi on viimastel aastatel selliseid väljaütlemisi avalikult teinud, aga no mis teha.

See on ühelt poolt selline väga raske tee, sellepärast, et rohelised = loodus = loodusravi ja sealt edasi on juba väike samm sinnani, kus on juba “Stopp, vaktsiinid! Ärge süstaldega minu poole lähenege!” ja teiselt poolt: kui Roheliste erakond ei oleks teaduspõhine, siis igasugust kliimakriisi oleks täiesti võimatu tõsiselt võtta.

Loodusravi on üks asi, aga meie selline peamine suund on ikkagi tervise mõttes olnud ennetus. Me tahame kulutusi ja kahjusid vähendada, ehk siis me meie peamine poliitika on, on suunatud tervise mõttes just ennetusele. Seesama koroonagi on täna selliste sündmuste tulemus, kus inimene on metsikut looduskeskkonda niivõrd palju hävitanud, et need viirused lihtsalt jõuavad meieni ja me oleme nende eest kaitsetumad.

Siis paraku ei olegi teist võimalust, kui võtta kasutusele meditsiiniteadus ja selle relvad. On selge, et täna me enam pandeemiat ei võida mingi loodusraviga. Sellega me lihtsalt kaotaksime suure hulga inimesi. Nad kaotaks oma elu ja tervise ja see lihtsalt ei ole eetiline.

On sul olnud erakonna sees seda raske selgitada?

Õnneks mitte. Valdavalt on ikkagi aktiivsed inimesed ikkagi väga selgelt teaduspõhiste seisukohtadega ja neid, kes on vaktsineerimise küsimuses pigem seal teisel poolel, võin ühe käe sõrmede lugeda. Selles mõttes on rohelistel hästi kõik.

Ma lugesin põhjendust, miks sa astud mitte ainult tagasi, vaid ka välja erakonnast ja mulle tundus sealt ridade vahelt lugedes, et sul justkui ei ole kellegagi koos seda poliitikat ajada ja sa oled tüdinud sellest üksi ajamisest.

Selles mõttes on võib-olla sul õigus jah, sest ma olen püüdnud jõuda selleni, et Rohelistel oleks rohkem kui üks eestkõneleja ja see on olnud väga raske. Erakonna esindajate hulk peaks tegelikult kogu aeg kasvama ja igal teemal peaks olema oma eestkõneleja. Praegu on olnud olukord, kus iga teema puhul pöörduvad ajakirjanikud minu poole ja kui ma püüan suunata ajakirjaniku mõne meie liikme poole, kes on mingi teema ekspert konkreetselt, siis ajakirjanik ei soovi temaga rääkida, sest et ta ei ole nii piisavalt tuntud.

See on küll kurb. Rohelistel on vaja rohkem nägusid ja loodetavasti õnnestub see siis uutel juhtidel ja juhatusel.

Mille taha need näod jäänud on?

Ma arvan, et üks suur seesama asi ongi see, mis ma sulle ütlesin, et meie erakond toimetab vabatahtlikkuse alusel. Me ei maksa inimestele palka, meil ei ole mingeid riiklikke toetusi. Me maksame ise peale, et saaksime seda teha. See ongi väga suur probleem. Paljud tööandjad ka ei soovi näha, et nende nende töötajad oleksid väga tugevalt seotud mõne erakonnaga.

Võib-olla teil on puudu siis üks väga osav erakonna sekretär, kes muudkui raha käib ja küsib ja leiab selleks, et seda maailmavaadet levitada.

Jaa, absoluutselt. Peasekretäri roll on erakonnas väga oluline. Kunagi kui peasekretär oli Joonas Laks, minu elukaaslane, siis temast oli peasekretärina küll väga palju abi.

Enne seda meil polnudki peasekretäri ja tema hakkas toimetama. Ajas näpuga järge ja tegi seda bürokraatiat, mida tegelikult erakonnas on vaja teha, et erakond saaks toimida.

Ja pärast teda ei leidnud enam asjalikku inimest sinna?

No võib öelda nii ka jah.

Ma saan aru, et juhina on väga raske kõiki asju ise teha. Ise inimesi otsida, ise raha otsida, ise meedias rääkida. Kas sa väsisid ära lihtsalt?

(Naerab.)

Sellest ma väsisin kindlasti ära. Aga ei ole vaja arvata, et ma nüüd hakkan pikutama kodus. Ma hetkel küll olen haige, aga see läheb üle ja siis hakkame tegutsema jälle. Tööd on vaja palju teha.

Kas elukaaslane Joonas astub ka välja siis erakonnast?

Joonas astus juba välja novembris.

Ohoo! Tema tegi seda kuidagi vaiksemalt?

Ta tegi seda vaikselt ja muidugi tegelikult tegin seda ka mina vaikselt, sest ma tegin seda juba ju eelmise nädalal reedel. Lihtsalt tänas see jõudis meediasse.

Abikaasa astus välja novembris, sina nüüd. See tundub kuidagi süsteemne. Kas teil on plaan mõnda teise erakonda hüpata?

Ei, mul ei ole küll täna sellist plaani. Mul on küll siin erinevaid kõnesid olnud juba täna, aga mul ei ole ühtegi sellist otsust laual.

Mul on väga kahju, kui naine otsustab, et ta läheb ära poliitikast. Meil on niigi nii palju mehi ja seepärast on väga kahju, et sa selle sammu teed.

(Naerab.)

Nojah, eks. Mõnes mõttes kurb, mõnes mõttes mitte. Ma luban sulle, et sa veel kuuled minust.

Tundub, et mingi hea salakaval plaan on sul, mis sa jätad praegu rääkimata.

Praegu on veel liiga vara lihtsalt selleks, et sellest kõigest rääkida, sest ma reaalselt ei ole midagi otsustanud. Küll tuleb õige aeg. Me siin ootame, mida need rohelised siin teevad ja siis vaatame edasi. Olen saanud väga palju kõnesid ja kirju täna. Natuke ootamatu on see. On vaja endal ka selle mõttega harjuda ja siis vaadata rahulikult, mis plaane teha.

On tore, kui inimesed kirjutavad. Sa saad aru, et ikkagi asja eest, on need viis aastat vaeva nähtud.

Jaa, see on väga tore. Poliitikas ongi see, et sõimata saad avalikult, aga need toetusavaldused tulevad eraviisiliselt. Ma tänan väga kõiki neid inimesi, kes on positiivset tagasisidet andnud. See on tegelikult üks asi, mis mind kõikide nende aastate jooksul sundinud edasi tegutsema.

Ma olen tundnud seda, et inimestele läheb korda, mis oleme teinud. Mingis mõttes saab ju öelda, et rohelised on mõjutanud poliitikat päris palju, vähemalt retoorilisel tasemel. Teised erakonnad on ka ju rohelisemaks värvunud. Kuigi veel mitte tegudes ja täna veel sõnades, aga see on juba oluline samm edasi.

Kui mõelda selle peale, et me oleme pidevalt olnud oma poliitikaga ajast ees. Me oleme mingis mõttes olnud need UFOd, keda teised vaatavad, et “ah, mida need tüübid jälle räägivad”, siis täna me näeme juba, et ka teiste poliitikute sõnavaradesse on tekkinud sellised terminid nagu toidujulgeolek ning energiajulgeolek. Nendel teemadel räägitakse. Siin on muidugi veel väga pikk tee minna kuni suurem osa poliitikutest jõuab sellele selgusele, et roheline maailmavaade on selline, mis tegelikult peaks kõigil meil olema, sest see toetab elu ja püsimajäämist.

Kahjuks sellist rohelainet, mis teistes Euroopa riikides viimastel aastatel on aset leidnud, pole meile veel jõudnud. Aga no mine sa tea, äkki Roheliste uued juhid suudavad selle kuidagi realiseerida. Ma igatahes hoian neile pöialt.

Kuidas olla üldse roheline ajal, mil isegi bussid valetavad end roheliseks?

Ma tean, et paljude jaoks võrdõiguslikkus tähendab seda, et on üldse võimalus naisena tööl käia. Siis ma jällegi aeg-ajalt soovitan neil mõelda, et kas peres on emal ja isal võrdselt vaba aega, sest võrdõiguslikkust ikkagi mõõdetakse selle järgi, kas mõlemad saavad teha seda, mida nad tõesti tahavad. Pahatihti naisel selleks ei jää üldse aega, sest et ta samal ajal koristab, annab lapsele süüa ja siis veel ühe jalaga jalutab koera.

Muidugi, absoluutselt! Mina olen seni saanud teha seda, mida tahan. Nüüd see, mida ma tahan teha, on lihtsalt muutunud veidi. Mul on abikaasaga selles mõttes väga vedanud, et tema toetab mind kõiges ja ta on olnud väga suur inspiratsiooniallikas ja tugi Roheliste aastatel ka. Mul on tõesti väga vedanud selles mõttes, aga isegi kui meie abikaasad on väga suured võrdõiguslased, siis see ühiskond, milles me elame ikkagi eeldab meilt, et naine on igal juhul superema. Sa pead olema hea naine, sa pead hea välja nägema ja kui sa lähed veel poliitikasse, siis sa pead ekstra super olema kõiges ja laitmatu.

Valimiste perioodidel on kogu meie pere ja kogu meie suguvõsa tegelikult olnud sellesse valimiste kampaania protsessi kaasatud. Kasvõi laste hoidmisega või mis iganes muu abistamisega.

Nüüd enne neid viimaseid valimisi lapsed ütlesid ükspäev mulle: “Emme, lähme jalkat mängima!” ja kui ma siis ütlesin, et kuulge, et palun, valimised saavad läbi ja siis ma tulen teiega jalkat mängima, siis lapsed ütlesid kohe: “Aga emme, sa ütlesid eelmistel valimistel täpselt sama.”.

Ma olen selles mõttes rõõmus, et ma saan praegu rohkem pühenduda teistele asjadele. Igal asjal on mitu poolt.

Mul lõpetuseks on sulle ka väike ettepanek on. Äkki me teeme selle erakonna, kus on ainult naised. Kas sa siis tuled punti?

Sa pole muidugi esimene, kes seda ütleb, et teha naiste erakond. Ma kuulaksin hea meelega ära, mis, mis see naiste erakonna agenda võiks olla. Tänapäeval on ju see hea, et tegelikult programme niikuinii keegi ei loe. Sul peavad olema mõned lühikesed löövad laused, mis inimesi kõnetavad ja selline mõnus meediamootor, mis sinu sõnumit inimesteni viib. Ma arvan, et kui need olemas, siis oleks tehtav küll.

Minu programm on selge: vähem tasuta tööd naiste poolt. Miks on nii, et me peame need nõud tasuta ära pesema kodus, milleks?

Jaa, ma olen nõus, et need teemad vajavad palju suuremat tähelepanu. Minu arust oli positiivne, et president Kersti Kaljulaid tõstatas neid teemasid ja neist teemadest tuleb rääkida. Nendest võiksid rääkida, mitte ainult naised ütleme nii.

Aga kui naised ka neist ei räägi, siis ei räägi üldse mitte keegi.

Seda küll.