Viimaks on selge, miks Tartu Tallinnast parem on

Linnaruumi toetab AmplerTõe huvides tahan kohe ära märkida, et olen ülikooli ajal elanud Tartus täpselt ühe aasta. Vanemuise tänavast, kus ma elasin ja sellest teisest tänavast, mis Raekoja platsilt Zavoodi poole läheb, ma eriti aga kaugemale ei jõudnud. Selliste õnnelike nägudega inimesi nagu üleval oleval Tartus tehtud pildil Tallinnas juba naljalt ei kohta. Seda seepärast, et õnnelikuks tegev inimlik linnaruum on midagi sellist, mis on võimatu vaid Tallinnas.  Toon siinkohal teieni viis asja, mida Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart võiks Tartult õppida.

Elurikkus, mis päriselt ka on elurikkus

Mäletate, kirjutasime siin just hiljuti, kuidas muru on roppus. Tartlased on sellest õnneks aru saanud ja otsustanud muuta Tartu kesklinna pargid elurikkaks ja meeldivaks keskkonnaks nii inimestele kui teistele linna oma koduks pidavatele eluslooduse esindajatele. Ettevõtmisega soovitakse muuta üldlevinud linnaparkide kuvandit ning tuua looduskeskkond inimesele linnas lähemale.

Olulisel kohal on ka inimeste teadlikkuse tõstmine liigilise mitmekesisuse teemadel. Kaasatakse nii teadusasutusi, linlasi kui ka kesklinnas tegutsevaid organisatsioone, et luua parkide ümber nende käekäigust huvituvaid kogukondi.

Esimestele aastatel keskendutakse uue taimekoosluste istutamisele, hoolduspraktikate muutmisele (vähem regulaarset lausniitmist) ja pargikasutajate uuringutele, et nende põhjal tulevikus tuua parkidesse uusi funktsioone ka inimestele.

Ägedamad asjad, mis seni projekti raames tehtud, on Uueturu pargi linnaniit, Vabaduse puiestiku linnasalu ning Keskpargis ja jõebaaride äärsele haljasalal tekitatud väiksema niitmiskoormusega alad. Ja loomulikult ainult Tartus on see võimalik, et Kaubamaja kõrval olevatel peenardel tutvustatakse linlastele Eesti kartulisorte. Väga mõistlik.

Tervet linna kattev rendirataste süsteem

Juba kaks aastat edukalt toimiv süsteem, kuhu kuulub 750 ratast (neist 500 elektrimootoriga) ja 70 parklat, mis katavad suurema osa linnast. Maailmas on olnud piisavalt näiteid tõsistest läbikukkumistest. 2016. aastal teatas toonane abilinnapea Arvo Sarapuu, kuidas Tallinn “käivitab ulatusliku jalgrattarendi võrgustiku”.  Reaalsus oli aga see, et vastu talve loodi terve linna peale vaid 10 parklat 100 rattaga.  Mäletan, et ükskord leidsin ühe parkla isegi üles ja proovisin seda kasutada, kuid ühtegi vihjet või juhendit, kuidas ratast parklast kätte saada, polnud linn pidanud vajalikuks paigutada.

Kuid Tartus läks teisiti, sest seal sai tehtud ainuõige otsus: rajada ringlus üle linna. Olen nüüd viimasel ajal mõnel korral Tartusse sattunud ja vaatluse põhjal võin julgelt öelda, et rendirattad on väga populaarsed ja kasutajaid on pea igast vanusegrupist.

Autovabaduse puiestee

Ka Tartu on liikunud jalgratturite ja jalakäijate keskse linnaruumi poole siiski küllaltki aeglaselt. Seda on saatnud pidev võitluse erinevate huvidega linna osakondade vahel. Seda uskumatum on möödnud suvel toimunud Autovabaduse puiestee läbiviimine. Julgen öelda, et see on  sümboolses mõttes murrangulise tähtsusega ning seda sisuliselt kogu Eesti jaoks. Meile lähimatest linnades on autovabadust edukalt katsetatud ka Pärnus ja Riias.

Miks seda ei saa teha Tallinnas? Jaak Juske sõnul ei saa linnapea Kõlvart saa aru lihtsast reeglist: mida rohkem linnaruumi anda autodele, seda rohkem neid tänavatele tuleb. Seda vähem on ruumi jalakäijatel ja ratturitel. Seda vähem on linnas rohelust.

Tartus aga muudetakse teist aastat järjest juulikuus üks kesklinna suurtest autoteedest 100% jalakäijate ruumiks. Ala vallutavad kultuurisündmused ja mängulised installatsioonid. Kui küsida tartlastelt, mis nad sellest arvavad, siis üha rohkem on näha meelsust, et see võiks püsilahenduseks saada.

Linnaruumiliselt on Vabaduse puiestee omal ajal rajatud ülepaisutatult laiaks. Puiestee ääres pargis oli tribüün ja liiklusruum oli mõeldud paraadide pidamiseks. Reaalsuses koondub tänav Kaarsilla juures kaherealiseks pudelikaelaks, mis nagunii sellest rohkem liiklust läbi ei lase. Ajalooliselt on erinevates generaalplaanides ja arengukavades kaalutudki tänava sulgemist autoliiklusele. Rattaliiklus tuleks muidugi säilitada ja ühistranspordi eelisarendusel on mõistlik, et busside läbipääs säiliks.

Inimkesksemalt planeeritud tänavaruum

Tartus on parem jalakäijana liigelda. Asi ei ole üldse ainult selles, et seal on kõik käe-jala juures, vaid pigem selles, et seal reaalselt ka mõeldakse tänavaid renoveerides inimeste peale.  Toon siin välja 3 kohta Tartus, kuhu peaks Tallinna Kommunaalameti mehed kindlasti ekskursioonile saatma.

Vanemuise tänav

Ilmselt on tegemist ühe kaasaegsemaga tänavaplaneeringuga Eestis hetkel. Tänu kitsamatele sõiduradadele on autoliiklus aeglustatud ning  jalgratturid on eraldatud nii jalakäijatest ja autodest. Selleks on kohati muudetud autoliiklus ühesuunaliseks. Sellega antakse linlastele selgelt märku: ratturid ja jalakäijad on autoga võrdsel positsioonil.

Eriti märgiline on Vanemuise väikese maja esine, mille ümber on arvukalt haridusasutusi. Juhtimaks autojuhide tähelepanu nõrgematele liiklejatele on seal lisaks madalale kiirusepiirangule ka tavapärane teekattemärgistus ära jäetud. Asfaldi asemel on kasutatud hoopis mustriga sillutist, mis suunab autojuhte vormiliste ja materjalipõhiste võteta (ehk siis pole mingit vajadust “lamavate politseinike” järgi) suuremale ettevaatusele.

Muidugi on projektil ka probleeme, aga valdavalt on need seotud paiguti esinenud mitterahuldava ehituskvaliteedi, mitte projekteerimisotsustega.

Ülikooli tänav

Muudatused on projekteeritud Riia tänavast (Vanemuise teatri eest) kuni ülikooli peahooneni ning esimeses etapis uuendati tänavat Vallikraavi tänavast kuni raekojani. Projekteerimise käigus peeti teravat dialoogi tänavaäärsete ettevõtjatega, kuna kavas oli kogu lõigus parkimine ära kaotada, et kitsas tänavaruumis anda eelisõigus jalakäijatele ja ratturitele (kõnniteed olid varasemalt väga kitsad). Tänane lahendus on ajaloolisse miljöösse sobiva kivikattega (varem oli asfalt), laiade kõnniteede, madalate äärekivide ja tõstetud pinnaga teeületuskohtadega. Vähendatud mahus saab parkida raekoja taga.

Riia tänava kergliiklussild

Ajal, mil Tallinn on ratturitel näiteks Endla-Tehnika ristis tunneli läbimise täielikult keelanud ja Paldiski maanteel toimuva tunnelitööde käigus ratturitega ei arvestata, on hea teada, et vähemalt Tartus on lood teisiti.

Kuvage nüüd siia kõrvale endale silme ette Endla tänava raudteeviadukt. Seal on jäetud kõikidele autovälistele liiklejatele umbes ühe inimese laiune jupike. Tartus hetkel töös olev projekt loob ratturitele ja jalakäijatele väga mugava ja turvalise võimaluse 4-realist Riia maanteed ületada ja samas rongitee alt läbi pääseda, ilma tunnelis autode kõrval eluga riskimiseta. Eluga riskimine on ratturi jaoks reaalsus igas Tallinna tunnelis ja kahjuks mitte ainult tunnelites.

Sadamaraudtee ehitatakse rohealaks

Vist viimase aja üks murrangulisemaid võite Tartus: kuigi algne üldplaneering nägi ette endise Sadamaraudtee ehitamist eelkõige autodele sobivaks sõiduteeks, siis täiendavate uuringute tegemise tagajärjel sai linn aru, et targem on sinna rajada hoopis kergliiklustee ja roheala. Kas keegi kujutaks ette Tallinnas uudist: sõidutee asemel tuleb rattatee. Mina küll mitte.

Tallinnas tehti sarnasele tühermaale Reidi tee. Tartus läheb asi loodetavasti paremini.

Õnneks tuleb meil lähima X aasta jooksul peatänav ja mõne aasta pärast Putukaväil. Ma väga loodan, et selle viimase puhul on tulemuseks reaalselt ka park, kus on mõnus aega veeta. Tallinna senist mõnusat linnakeskkonda ilmestab hästi pildil näha olev kleeps Politseipargi pingil.

Äkki oleks tõesti aeg Tartusse kolida?

Muide, hiljuti proovis Marii Karell terve päeva jooksul võimalikult palju Tallinnas linnatänaval aega veeta ja tööd teha. Tema kogemusest saab lugeda siit.