Alternatiivne Tallinn: milline võiks olla inimlik raudteeületus, kus keegi surma ei saa?

Teisest dimensioonist pärit Tallinna Linnapea ehk aktivist mitte_tallinna sõnul tehakse igal aastal suuri tele- ja välireklaamikampaaniaid, mis kutsuvad inimesi mitte rongi alla jääma. Kogu reaalne panustamine jalakäijate turvalisusesse on kahjuks piirdunud vaid torupiiretega, mille efekt on küsitav.

Üldjuhul on torupiirete kõrval näha ka alternatiivne rada, kuskohast inimesed tegelikult raudteele liginevad.

Rattaga torupiirete vahel ukerdades kulub raudtee ületamiseks rohkem aega kui vaja. Takistuste vahel manööverdades – isegi rattalt maha tulles – läheb enamus tähelepanust torudest möödasaamisele.  Selleks, et pidevalt võimalikku rongiohtu kontrollida, ei kipu  seda enam piisama.

Kes vähegi on kunagi üritanud käekõrval üle viia ratast, kus rattatooli(des) laps(ed), teab, millest jutt. Just üleeile sõitis rong mu nina eest mööda, kuigi tulin rattalt maha ja olin enda meelest väga tähelepanelik. 70 km/h kihutav rong saabub ikkagi hetkega. Õnneks olin tol hetkel üksi ja ilma lapseta.

Kuidas peaksid liikuma minust vanemad või nooremad ja sellevõrra ka aeglasemad kaaslinnased, ei taha mõeldagi. Tundub, et ega keegi Tallinnas ei mõtlegi nende peale.

 Mis oleks alternatiiv?

“Kui tõesti on tähtis elude säästmine, meeldiv ja mugav linnaruum, siis ei saa leppida üle raudtee kõndimistega nagu mõnes väikses asulas. Jalakäijatunnel maksaks umbes 2 miljonit eurot, mis on Tallinna suurusele linnale peenraha,” pakub mitte_tallinn välja alternatiivse lahenduse.

Veerenni raudee tunnel poleks midagi müstilist, vaid üks osa täiesti normaalsest Euroopa linnast.

Võrdluseks tasub meenutada, kuidas Tallina linn andis kolmele vene koolile 3,3 miljonit eurot. Nagu kirjutab Eesti Ekspress, siis enneolematult helde rahakülv eesti keele õppe toetamiseks märkimisväärseid tulemusi pole siiski andnud.