Eksperiment: Mis juhtub, kui südalinnas jätta elektritõuks tänavale? Hoiatus: lugu sisaldab vargusnippe ja võõraid härrasid

Eksperimendi jaoks pargin tõukeratta kitsale kõnnitee ribale Pärnu maanteel. Sinna, kus autojuhid armastavad väga poole masinaga end kõnniteele parkida. Sätin kõrvalasuva juuksuri vaateaknale piilukaamera ja jätan tõuksiga hüvasti.

Hommikul avaneb üllatav vaatepilt, ratas on küll alles, aga üldse mitte seal, kuhu ma ta jätsin. Mis toimub? Kas keegi üritas siiski ratast pihta panna? Sõitis mõni auto talle otsa? Kerin öised sündmused filmilindil läbi ja avastan, et öö jooksul on tõuksi uudistamas käinud mitmed tundmatud.

Kuigi kõnniteel on ruumi piisavalt, otsustab mees mustas mööduda tõuksist hästi lähedalt ja sellele salamahti väike kobakas anda. Muidu küllaltki stabiilne tõuks saab piisava hoobi ja kukub prauhti pikali! Kas tegemist oli salavihaga kõikide tõuksijuhtide vastu, jääb paraku selgusetuks.

Ei möödu aga poolt tundigi, kui ilmub järgmine tegelane ja hakkab pikali kukkunud tõuksi kallal sudima. Vaatan põnevusega videot ja mõtlen – no nii – kas tõesti olen ühe Tallinna rattavarga pildile saanud?  Rohelises jopes mees tõstab ratta püsti ja hakkab seda eemale lohistama. Minu kahjuks (või hoopis õnneks?) ei ürita ta seda üldse varastada, vaid tõstab abivalmilt seina najale. Headus ei ole maailmast siiski kadunud.

Kuidas kanda fooliummütsi?

Kuivõrd tänavale jäetud tõukeratast keegi endale ei tahtnud, ei jää muud üle kui ise sellega ärandamisega algust teha. Andrus Ansip on öelnud, et “aitab aeg-ajalt see, et pannakse foolium mütsi sisse.”

Kui mässida Äike korralikult fooliumisse, siis peaks see ju piirama mobiililevi. Nii ei tea keegi, kuhu ma selle varastatud, aga endiselt blokeeritud tõuksiga lähen. Mässin ratta pealtvaatajate hämmingu saatel korralikult fooliumisse.

 

Kolm tiiru ümber tõuksitoru mässitud alumiiniumist on kasu. Piiksumist enam ei kuule, aga üleni hõbedane tõuks torkab linnapildis silma. Liigutada on teda veelgi raskem kui enne. Mingit abi tõuksi fooliumisse mässimisest siiski pole. Iga liigutamise peale väriseb taskus telefon: keegi üritab tõuksi varastada!

Poisid, mis te teete?!

Katsed tõuksi varastada ei jää siiski tähelepanuta ja kohe ilmuvad kaks härrat, kes hõbedasest iludusest ka pilti teevad.

“Noh, kas keegi üritab ratast ära varastada,” küsib esimene härra mult. Selgitan, et jaa, mina üritan. Mässisin ilusti ratta fooliumisse, aga kasu ei midagi – ikka äpp teab, kus ratas asub.

“Aga kas sa alt ka korralikult mässisid? Tänapäeva GPS-moodulid on imepisikesed ja oskavad igas suunas signaali peegeldada,” teab härra kohe abi pakkuda. Mingit küsimust minu tegevus temas ei tekitanud. Küll aga oli ta kohe valmis nõu andma, et operatsioon ikka õnnestuks.

Kuivõrd 27 kilo tõukeratast on raske üksi tõsta ja mässimise ajal kolleeg Siim vaid pildistas ja ei tulnud mulle appi, siis alt jäi tõesti ratas fooliumita.

Kas fooliummüts üldse töötab?

“Aga mis foolium teil on, tina- või alumiinium?” on meie uuel sõbral kohe järgmine abivalmis küsimus. Tundub, et härral on kogemust.

Veendumaks, et me niisama mingit hõbepaberit siin ei raiska, mässime fooliumisse hoopis telefoni ja ikka korralikult. Vähemalt viis tiiru ümber telefoni, nii et saame olla täiesti veendunud – ükski globalist ei saa meid enam pealt kuulata!

Ja see õnnestub! Meie ehituspoest toodud rull sisaldab 98-99,5% alumiiniumit ning sellest täiesti piisab, et telefonilained blokeerida. Alumiiniumisse mässitud telefoniga meil kuidagi ühendust võtta ei õnnestu.

Äkki saen tükkideks?

Äikese puhul on häda selles, et kui keegi pole teda äpist aktiveerinud, siis on seda väga raske liigutada. Ta on suur, kobakas ja raske. Piiksub ka pealekauba. Üritan sellest hoolimata teda natuke lohistada. Äkki õnnestub ikkagi autoni liigutada.

Haaran lenksust ja kukun lohistama. Inimesed tänaval küll vaatavad pika pilguga, aga keegi midagi ütle. Suure vaevaga saan tõuksi 100 meetri kaugusel pargitud autoni. Tõuks karjumist ei jäta, seega terve tee sihtkohta tuleb sõita piiksuva taustamuusikaga.

“Kuna ei Tuult ega Äikest pole võimalik häkkida, käivitada ega kasutada väljaspool platvormi, siis varastatud tõuksid on kõik tänavale tagasi pandud. See oli ka üks disainimise eesmärk, et varastatud kujul oleks tõukeratas väärtusetu,” sõnab Tuule ärijuht Jaan Kekišev.

Arusaadav, kiirelt vuhiseda ma selle varastatud tõuksiga ei saa. Võib-olla saan lõhkudes mingeid vajalikke juppe, mida varuosadeks müüa? Kui mul selleks peaks veel tulema plaan, saan oma uuelt sõbralt viimased õpetussõnad: “Tõsta ta kaubikusse ja mässi seinad fooliumisse. See aitab!”

“Alguspäevadel üritati tõesti tõukerattaid fooliumisse mässida ja ära peita, aga see ei aita. Oleme kõik üles leidnud,” purustab Kekišev mu plaanid siiski.

Mis teeb Äikese vargakindlaks?

Äikese sees on kolm tehnoloogiat, mis teda tuvastada aitavad: GPS, Bluetooth ja SIM-kaart.  Selleks, et keegi ei saaks enam aru, kus ma tõuksiga asun, peaksin sõitma sinna, kus pole mobiililevi. Okei, Elroni rongis pole Rakvere kandis levi ja tuumavarjendis pole ka ilmselt, ega tuumavarjendit mul pole ja rongis ilmselt vaataksid inimesed mind veidralt, kui relakaga karjuvat tõuksi varuosadeks hakkaksin saagima

Äike on ainsa eraliikurina ühendatud internetti. See tähendab, et tal on kuskil sees elektroonikamoodul, mis võimaldab mul äpist näha tõukeratta asukohta. Lukus ratast liigutada üritades aktiveerub tõukerattal alarm, rattad blokeeruvad ning mulle tuleb mobiilile kohe teade: keegi üritab tõuksi pihta panna.

Nad jälgivad meid!

Mu üks kolleeg varastas hiljuti ühe CityBee kaubiku ära. Täiesti nii, et ta isegi ei saanud aru, et oleks midagi ärandanud. Umbes 10 minutit peale sõidu algust hakkas teda aga  üks kahtlane auto jälitama ning peatudes tormas sellest välja CityBee töötaja, kes kohe aru päris: miks te meie kaubikut üritate ärandada?

Kolleeg muidugi ei teadnud, et ta oli röövliks hakanud täiesti kogemata – enne autoga sõidu alustamist oli ta enda teadmata äpist lõpetanud rendiperioodi ära. Kaubik muidugi sellest ei hoolinud ja sõitis rõõmsalt edasi. Lihtsalt autofirma kontoris läksid punased tuled põlema.