Imelihtne viis, kuidas iga lapsevanem saab oma lapse turvalisuse kindlustada

Viimaste päevade uudiste valguses on mul järjest enam tekkinud küsimus – milleks üldse elektritõuks? Ajal, mil iga päev jääb 10+ tõukeratturit auto alla, peab ikka päris hull olema, et sellega sõita julgeks.

Ilmselgelt pole tõuks mõeldud selleks, et Tallinnast Tartu sõita. Aga kui juba olla Tallinnas või Tartus, on sellega hea mööda linna tiirutada. Autoga kõikjale ei saa ning isegi kui saab, siis seda autot kuskile jätta pole kohe kindlasti. Kesklinnas võib muidugi täitsa vabalt jala ka liikuda, aga vahel tahaks natuke kiiremini edasi saada. Selle jaoks on elektritõuks ideaalne.

Milleks mulle elektritõuks?

Minul on tõuks tööl käimiseks. Kuid olen avastanud veel ühe ideaalse kasutusvõimaluse: lapse turvamine. Mu nelja-aastane sõidab juba mitmendat nädalat ise oma rattaga lasteaaeda. Ta teeb seda väga hästi, aga üldse mitte nii kiirelt ja turvaliselt kui sõidab üks täiskasvanu. Seega on olnud pidev häda, kuidas tagada, et ta Tallinna tänavatel elusalt ka lasteaeda jõuab.

Sörgin kaasa? Selleks liigub ta liiga kiirelt. Ühel hommikul võin ju kaasa sörkida, aga viis päeva nädalas ma ei ole selleks võimeline. Sõidan rattaga kõrval? Nii aeglaselt ma kahjuks sõita ei jõua. Aeglaselt sõitmine paneb mind rohkem vänderdama ka ning kitsastel kõnniteedel manööverdamine on suure rattaga kohe ekstra tülikas. Ohtlik ka pealekauba.

Tahad tunda enda superkangelasena?

Õnneks on olemas Äike. Ma saan sujuvalt sellega hoida lapsega sama tempot. Laia kõnnitee puhul kruiisime mõnusalt kõrvuti ning ajame juttu. Kitsamas kohas saan kiirelt kõrvale tõmmata. Olen tõukerattal seistes ka tunduvalt pikem ning seega veidi parema vaateväljaga kui jala kõndides. Näen juba eemalt, kas eesolevast hoovist sõidab ootamatult välja auto või mitte. Miskipärast on sellistes kohtades alati silt – ettevaatust, auto! –  aga mitte kunagi ei öelda autojuhile, et äkki mõtled enne kui prauhti kõnniteele sõidad.

Laps ise igat silti lugeda veel ei oska. Igas hoovis potentsiaalset ohtu veel hinnata ka ei oska. Pidevalt peatudes, vaadates ja veendudes, et autot ei tule, me ei jõuakski lasteaaeda. Äikesel seistes on aga minu süda rahul, sest tean, et saan vajadusel auto ja lapse vahele tormata.

Tunnen end nagu tõelise kangelasena. Olen justkui turvapatrull, mil vaid üks ülesanne – tagada mulle kõige olulisema inimese elu ja turvalisus.