Laser testib: “Tuule noorem õde Äike ehk kuhu oma isiklik elektritõuks parkida?”

Elektritõukerataste bränd Comodule tuli just turule oma tuttuue elektritõukerattaga Äike, mille igaüks saab endale isiklikuks kasutamiseks osta. Kõige esimene Äike tuli Laseri toimetusse, et siin kuu aja jooksul täielik kasutaja ülevaade saada.

Selliseid uusi tõukerattaid on täna Tallinnas ainult üks. See on minu käes. Kaks tükki on veel, aga need saadeti Värskasse ja need sõidavad Setomaal. Seega mul oli tööle sõites päris eksklusiivne tunne. Mulle tundus, et kõik imetlevad mu uut tõlda. Eriti avaldus see õhtul lasteaeda lapsele järele minnes. Kohe liikus trobikond neljaaastaseid mu ratta juurde. Kükitasid maha ja uurisid ettevaatlikult. Hiljem selgus, et nad jälgisid hoopis sipelgaid.

Homsest on rattaid Tallinnas 25, uue masina saavad endale kõik ettetellijad ja ka need, kes siiani Tuule esimese erakliendi prototüübiga ringi sõitsid.

Kõige olulisem küsimus: mis ta maksab?

Hind on tal korralik. 1890 eurot. Kuid tegelikult on lisaks hinnale ka ratas korralik. Elektritõuksid on päris mitu aastat juba mööda maailma linnu vuranud. Nende suur häda on aga selles, et nad on olnud… Kuidas seda nüüd viiskalt öelda? Viletsad?

“Väga-väga-väga halvad!” põrutab Reelika Maranik, Tuule ja Äikse brändi tootvast fimast Comodule.

Bolt korjas enda rendikad Pariisist mõni aasta tagasi lausa kõik kokku, sest neid lõhuti nii palju. Need ei pidanud lihtsalt vastu. Äikesega seda probleemi ei tohiks olla.

Mulle väga meeldib linnas kiirelt liikuda. Autoga ei liigu kesklinnas kiirelt. Bussiliikus on kaootiline ja  trammiliinid on meil samad enam-vähem sellest ajast kui hobused neid vedasid. Neist lihtsalt pole kasu eriti.

Korralikku jalgrattalaenutust, nagu Tartus, meil Tallinnas pole, aga see on ka arusaadav. Tallinn on kikilipsukujuline.

Kuidas ta töötab?

Isiklik elektritõuks võiks kiirelt liikumise küsimuse hoobilt lahendada. Paned äpist käima ja sõidad. Väga mõnus. 10 minutiga olin Tondilt kesklinnas tööl. Hiljem selgus, et ma kihutasin tehasest minema veidi varem kui nad olid arvanud. Tõuks oli täiesti esimene, mis neil valmis sai. Mehed alles kruvisid viimaseid polte kinni.

Kui mu proua teada sai, et ma nii kalli ratta endale saan, arvas ta, et hakkan seda edaspidi ainult voodi all hoidma. Ööseks võtan ilmselt kaissu ka. Õnneks siiski mitte. Oma isikliku sähku (see tähendab moodsas keeles elektritõukeratast) tohib täitsa vabalt jätta samamoodi tänavale nagu jätaksid renditõuksi. See tähendab: nagu peaks jätma renditõuksi. Risti keset teed pole mõtet jätta. Viisakas on ikka ilusti ära parkida.

Aga kuidas seda ära ei varastata?

Oluline on lihtsalt ta äpist lukku panna. Seda saab teha kohe ratta kõrval olles või kui parasjagu meeles pole, siis hiljem ka eemalt. Kui keegi peaks üritama teda vahepeal liigutada, pistab ratas karjuma ja telefoni tuleb kohe ka märguanne. Kahjuks küll ainult inglise keeles. Lisaks hakkab tõuks ka piiksuma ja loodetavasti peletab see rattavarga eemale. Kaugele varas ei jõuaks, sest see ei ole mingi ülikerge Hiina junn, vaid korralik Eestis oma tõukeratas. Kaalub 27,5 kilo ning süles teda eriti ei tassi. Pole vaja ka.

Renditõuksiga on alati see probleem, et neid on küll äpis kaardi peal suur hunnik, aga vot nüüd siin ja praegu, kus mina seda vajan, siin teda ei ole. Aja siis teist mööda linna taga. Kui ma nüüd õhtul koju lähen töölt, kas mu uus riist on samas kohas kus ma ta jätsin?

Oleks pidanud ikka vist lukku panema

On. Kui oled ta äpist lukku pannud. Mina seda hommikul suure õhinaga muidugi unustasin teha.

Ja siis õhtul poes käies samuti unustasin. See äpindus vajab mul veel harjumist. Aga õnneks läks kõik siiski hästi. Ratas oli mõlemal korral ilusti samas kohas, kus ma ta jätsin. Äike on veel nii uus asi, et keegi ilmselt ei julgenud puutuda.

Täitsa hämmastav on see, et tõuksi saab jätta lihtsalt tänavale. Kui jalgrattaga liikuda, siis tuleb alati leida koht parkimiseks, lukuga mässata kuni näpud külmetavad jms. Isiklik tõuks jääb lihtsalt tänavale seisma. Veidi hirmus ta küll on – kuidas ta siis nüüd õues üksi hakkama saab?

Väriseva südamega jätan ta ööseks kortermaja ette. Käin veel mitu korda telefonis kontrollimas, et kas ikka sai lukku. Sai. Kirjutan homme, kuidas öö möödus.

Esimese päeva kokkuvõte: säästsin…

  • 112 minutit, võrreldes sellega, kui oleks sama tee läbinud jalgsi
  • 3 minutit, võrreldes sellega, kui oleks sama tee läbinud autoga
  • 0,012 tonni CO2, võrreldes sellega, kui oleks sama trajektoori läbinud autoga