Linnaametnik liikluses hukkunutest: Minu kooliajal nimetati seda looduslikuks valikuks

Sellise ilmaga nagu täna, torkab meie pealinna Tallinna nõrk infrastruktuur eriti teravalt silma. Nõrgem (loe: vaesem) liikleja seisab minutite kaupa paduvihmas, autojuhid ei märka teede ületajaid, sest autoaknad on vihmast märjad ja udused. Aga kes selles süüdi on? Tallinna kõrge linnaametnik süüdistab loodust ja lollust.

See lugu hakkab kerima eelmisel reedel. Stockmanni ristmikul, mille ületamiseks peab jalakäija alati seisma ülikitsal “ohutussaarel” ning mille ületamiseks tuleb oodata vähemalt kolme foori taga vähemalt kolm minutit, juhtus reedel liiklusõnnetus, kus kõnniteel viibinud 15aastane isik sai autoga pihta ja viidi haiglasse. Paljud liikumisvabadust pooldavad inimesed juhtisid seepeale taaskord tähelepanu sellele, et 50km/h ei peaks kesklinnas autod sõitma. Ja ristmikud ei tohiks olla niimoodi disainitud, et sealt saab lubatud tippkiirusega läbi kihutada.

Autojuhid = mõtlemisvõimetud juurviljad?

Facebooki grupis “Linnad ja liikuvus” lahvatas seejärel pikk ja põhjalik arutelu, mille alustalaks sai Tallinna Linnaplaneerimisameti koordinaator Margit Lokk. Linna kaitstes puistas ta näiteks selliseid tsitaate:

“Kuidas on linnajuhid süüdi selles, et suur hulk autojuhtidest on mõtlemisvõimetud juurviljad, kes liiklusreegleid ei tunne ja sõita ei oska?”

“Olen kogu oma elu Tallinnas liikunud jalgsi või kergliiklusvahendiga ja ei tunne, et oleks kohutavalt halb olnud või mu elu oleks hullult ohus olnud. /…/ Mul nimelt on pea otsas.”

Kas Lokk viitab siin sellele, et ta on targem kui kõik teised liiklejad, jäägu tema südametunnistusele. Ühel hetkel teiste liiklejatega ja sealhulgas mitmete liikuvus-ekspertidega vaieldes jõuab Lokk aga sinnamaale, et liiklusõnnetused linnas on “looduslik valik”:

“Need, kes on ise liiklusõnnetuste põhjustajad ja sealjuures ka hukkunud, ongi ju rumalad. Minu kooliajal nimetati seda looduslikuks valikuks.”

Ohutuid tänavaid pole olemas?

Miks ametnik Loki seisukohad üldse nii suurt tähelepanu pälvisid? Esiteks muidugi erakordselt polariseeruva sõnumi tõttu. Aga teiseks seetõttu, et ta töötab Linnaplaanerimise Ametis. Ehk ametis, kus isikud peaksid tegelema ohutu linna disainimisega.

Võtame lahti Loki ametijuhendi ja näeme, et tema vastutusalaks on Linnaplaneemisameti sise- ja väliskommunikatsiooni korraldamine. Seetõttu võib aru saada, et kui linna liikluskorraldusele tehakse etteheiteid, siis on Loki ülesanne väliskommunikatsiooni juhtida ja asjad jonksu seada.

Kuidas Lokk täpselt Linnaplaneerimisameti väliskommunikatsiooni korraldas, seda saab lugeda “Linnade ja liikuvuse” grupist. Veel üks näide sealt Loki kommentaaridest:

“Ohutuid tänavaid pole olemas, vaid juhid ületavad kiirust, ei jälgi liiklust, vaid oma mobiiltelefoni, juhivad joobes jne. Jalakäijad liiguvad kõrvaklapid peas ja silmad samuti mobiiltelefonis. Soovitan jälgida, mis liikluses tegelikult toimub.”

Selle peale vastab liikuvusentusiast ja kodanikuaktivist Jube Juss ehk Juho Kalberg: “Mine ütle seda tollele 15-aastasele, kes haiglasse viidi. Räägi talle, et Tallinn ei tee ohutussaari sellepärast ohutuks, et liikluspättide pärast küll ei peaks ohutussaarel ohutu olema.”

Milline on Loki pädevus?

Kuna igale statistilisele faktile ja uurimustel põhinevale analüüsile leiab Lokk sada emotsionaalset vastust, mida laias laastus iseloomustab sõnatrio “kõik on lollid”, hakkab meid huvitama, mis on Loki pädevus ja taust.

Ametijuhendist hakkab silma, et tema ametipostil Tallinnas on nõutav kõrgharidus. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kodulehte uurides paistab, et Lokil on keskharidus – ta on lõpetanud aastal 1981 Tallinna 43. Keskkooli. Ta töötab linnavalitsuses toas nr 95. On Kalamaja elanik, ei oma autot. On varasemalt korduvalt hoogsalt sõna võtnud Kalamaja grupis.

On omapärane, et sageli, kui Lokk avalikes FB gruppides sõna võtab, leiab sealt alt 200 kommentaari. Inimesed püüavad Lokiga diskussiooni astuda, vastuseks kõlab juba tuttav sõnatrio.

Kes teeb, see jõuab: jagub aega tööks, jagub ka sotsiaalmeedias inimeste õpetamiseks.

Lokk on aktiivne nii töö ajal kui ka pärast tööaega. Tihti juhtub, et tema kommentaaride möll sotsiaalmeedias kestab keskööni.

Juba aasta tagasi on Kalamaja grupis inimesed küsinud: “Kui te töötate Linnaplaneerimise Ametis, siis mind täitsa huvitaks, kuidas suhtuvad teie üldisesse ründavasse ja üleolevasse tooni kommentaarides teie ülemused… Ei ole just kõige eeskujulikum ametniku käitumine.”

Selle kohta annab Lokk kohe oma iseloomustuses kommentaari:
“Siin Kalamaja grupis kirjutan ma eraisiku, mitte ametnikuna. See ei puutu praegu kuidagi minu töösse, aga ma mõistan, et osad ei taipa. Eestis muuseas on kõigil põhiseadusest tulenev õigus sõnavabadusele.”

Mida ütleb selle kohta seadus?

Sõnakaid ametnikke on meil varemgi olnud. Pärast seda kui Hannes Võrno ja Urmas Reitelmann ametnikena väga aktiivseks FB-s läksid, kiitis Rahandusministeeriumi alla kuuluv Ametnikueetika nõukogu aastal 2016 heaks “Ametnike väljendusvabaduse hea tava”. Selle järgi soovitatakse ametnikul enne postitamist pilk peale visata kontrollküsimustele, kuhu hulka kuuluvad näiteks:

  • “Kas minu arvamusavalduse eesmärk on avaliku arutelu kvaliteedi rikastamine?”
  • “Kas minu tööalane arvamusavaldus on argumenteeritud ja keskendub probleemile?” jne

Helistan esmaspäeval Lokile ja küsin: “Tundub, et teil on tugev arvamus, kuidas linnaliikluses asjad peaksid käima, kas me võiksime sel teemal ühe pikema intervjuu teiega teha?”

Lokk vastab, et temal on eraisiku arvamus ja ametnikuna pole ta pädev vastama linna planeerimist puudutavatele küsimustele. Mingit huvi tal intervjuud anda ei ole. Ta viitab ka, et kohtust on läbi käinud ja kinnitust leidnud, et ametnikul on õigus eraisiku seisukohale.

Amet on amet. Kui meie president postitaks midagi Facebooki kell 20:00 ja järgmine päev ütleks, et ei-ei, ma ei olnud sel hetkel president, vaid eraisik, siis see kõlaks ju veidi veidralt?

Meil on lihtsalt kahanev IQ?

Igaks juhuks uurime Avaliku teenistuse seadust ja Ametnikueetika nõukogu “Ametnike väljendusvabaduse hea tava” dokumenti ja helistame juristile. Mitte miski ei viita sellele, et vabal ajal võib ametnik linnakodanikke lolliks sõimata ja pärast öelda, et tegi seda eraisikuna. Tähendab, muidugi ta võib seda teha, aga ma pole kindel, et sellised inimesed peaksid Linnaplaneemise Ametis liikluskorralduse eest vastutama. Eriti olukorras, kus Tallinn on Põhjamaades üks kõrgeima liiklusõnnetuste statistikaga linnasid.

Neid mõtteid kirjutan ma sel hommikul, kui olen rattaga saatnud kooli oma 8-aastase lapse. Me oleme seisnud nagu igal hommikul “kerjamisnupu” taga ja läbimärjaks saanud. Me oleme kõnniteedel jaganud ruumi vihmavarjudega inimestega, kes varju tagant välja ei näe ja seetõttu ratta ette hüppavad ja meid debiilikuks sõimavad. Meile on napilt sebral teed antud, sest paduvihmas on kõigi nähtavus väiksem ja korralik tänavadisain on hädavajalik, et liiklusõnnetust ei juhtuks.

Me võtame igas kurvis tempo minimaalseks, et kurvi tagant ootamatult tulevale teisele ratturile mitte otsa sõita. Kaks hommikut järjest on õnneks läinud. Ja ma ei tunne, et me debiilikud oleksime, et eelistame kõik alla 10km sõidud linnas rattaga teha.

Lokk ütleb: “Iga inimene on vastutanud ja vastutab ka edaspidi oma isikliku elu eest, on äärmiselt tobe nõuda poliitikutelt lapsehoidja rolli. /…/ Intelligentseid inimesi, kes asjadest aru saavad, ongi ühiskonnas väga vähe – ei midagi keerulist.”

Ühtlasi soovitab ta ettepanekutega pöörduda linnapea poole ja kui need on vähegi mõistlikud, siis need võetakse arvesse. Siinkohal kuulan Loki soovitust ja esitan linnapeale ettepaneku ametnikule ebasobiva käitumise, ohvrikiusu ja linnakodanike mõnitamise tõttu Lokk ametist vabastada.