Neli asja, mis elektritõuksi puhul närvidele käivad

Ai! Oi! Oih! Krt!

Vot selliste karjatuste saatel käib see tõuksiga sõitmine Tallinna tänavatel. Vahepeal hüüatan mina, vahepeal jalakäijad. Saan täitsa aru linnavalitsuse jutust, et kõike ei saagi üleöö. Aga miks meil on endiselt Tallinna kesklinnas mingid teelõigud, kus pole iseseisvusajal remonti tehtud? Või kui on, siis see remont on tehtud osaliselt – lapike uut asfalti siin, lapike seal. Loomulikult on iga see lapike erineval kõrgusel, niiet kerge põrutus on sõites ikka kogu aeg ootamas.

Katsu siis nende lapikeste vahel aerutada. Püsti õnneks Äikesega jääb, aga tüütu on ikka. Halb asfalt on üks asi, aga siin on veel neli asja, mis tõuksiga sõites mulle närvidele käivad.

Milleks meile lumehelbekesed?

Sügisel kirjutas Postimees, kuidas Pärnu maanteel asuv ohtlik trepp linna absoluutselt ei huvita. Peale meediakära said õnneks hoiatavad märgid üles. Kuid ainult ühele poole maanteed! Teisel pool teed on täpselt samasugune ootamatu trepp ratturi jaoks, aga sinna märki ei pandud. Tänu sellele õnnestus mu proual end korralikult vigastada: kobakat tõukeratast trepist alla vinnates sai kogu keha sinikaid täis.

Pandi hoopis kaks märki ühele poole teed. Üks märk sattus nii trepi jalamile, kus mingit ohtu ei ole. Seal näeb igaüks, et trepp on ees. Häda on hoopis teiselt poolt tulles.

Vägisi jääb mulje, et töömehele anti ülesanne: “Lumehelbekesed vinguvad, mine pane kaks märki! Mismõttes kuhu? Ise vaata, kuhu paned.”

Kiirenda! Pidurda! Kiirenda! Pidurda! Ai! Põika eest!

Autojuhid kurdavad tihtipeale, et “lamavad politseinikud” ei lase normaalselt sõita. Peab pidurdama ja hoo lubatud kiirusele tõmbama. Kas teate, mitu korda tõuksiga peab pidurdama ühel teelõigul? Hommikuti tööle sõites tundub mulle, et sada miljonit korda vähemalt. Millegipärast on linn otsustanud iga kergliiklustee ristumise mõne muu tänavaga palistada kauni äärekiviga. Miks see vajalik on? Keegi ei tea.

Soovitan lugeda Merle Karro-Kalbergi artiklit hiljutises Sirbis, kus ta toob välja, miks tihtipeale “jalakäijate kaitseks kavandatud tänava äärekivi on tegelikult ületamatu takistus.”

Samuti on igal sammul ootamas mõni teepinnast madalam kaevuluuk või kaunis vihmaveerenn. Iga maja ees täitsa isemoodi ka, nii et kunagi ei tea, millised ootamatud lõbustused uuel teelõigul ootamas on. Või siis nagu eile selgus – mullu valmis saanud kõnniteed Reidi tee kandis on taas remondis ja “ümbersõit” on tõuksile paras katsumus.

Miks see nii on? Aga sellepärast, et kõik käib meil kinnisvaraarenduste põhiselt. Üks arendaja soovib teha sellise teelõigu, teine sellise. Suurimaks probleemiks ongi see, et linnaruum on täis katkestusi. On ideaalseid lõike, aga siis need järsku lõpevad ja edasi ei tule midagi. Või siis on DHLi veok end lihtsalt kõnniteele ette parkinud. Seda hoolimata sellest, et sõiduteel on piisavalt parkimisruumi. Kohe päris mitusada meetrit järjest vaba ruumi. Mina tõuksiga pean aga ise vaatama, kuidas hakkama saan. Ise olen süüdi, et autoga ei sõida.

Mida teha, kui kogu tänav nuudleid täis?

Olen nüüd kuu aega Äikesega sõitnud ja võin käsi südamel öelda – väga asjalik riistapuu. Ei, ta ei asenda täielikult autot. Ta pole selleks mõeldudki. Küll aga saab sellega teha enamus igapäevaseid sõite. Ühe tingimusega: sa ei taha midagi eriti kaasas kanda. Olen käinud tõuksiga korduvalt poes ja tunnen puudu ühest väikesest aksessuaarist, mis ühel korralikul linnarattal olema peab: korralik korv.

Toidukauba saab õnneks seljakotti panna ja kassiliivakoti saab edukalt asetada astmelauale. Hoiad ühe jalaga kinni ja veered koju. Küll aga on probleem siis, kui lubad kolleegidele, et tood täna ise restoranist kiirelt kõigile lõunasöögi ära ja juhtraua külge riputatud paberkott kuue toidukarbiga vastu maad lendab. Ühest järjekordset augukesest läbi sõites pilbasteks: kogu Kreutzwaldi tänav oli pad thaid ja krevette täis. Ei olnud just väga meeldiv neid sealt kokku kraapida.

Olen kihutanud sellega hommikuti tööle ja õhtul koju. Hilisel ajal, kui busse-ronge väga tihti ei liigu, saab Äikesega märksa kiiremini. Avastab ka uusi asju, rohkem kui autos istudes. Minu proua jäi üks hommik just rongist maha, haaras maja eest mu ratta ja kihutas ta tööle.

Oma teel nägi ta ühte surnud oravat, ühte surnud rotti, ühte Bolti tõuksi keset teed kõige kitsamas kohas ning veel mitut renditõuksi paremas kohas. Sadat äärekivi ka ja ühes kohas lõppes tee ootamatult trepi ja imeliste raudteerelssidega: seal tuli tõuks sülle võtta.  Kuidas see lõppes, sellest ülal juba kirjutasin. Mitte väga edukalt igatahes.

Kes see jaksab 40 minutit järjest väriseda?

Ühest küljest tõesti, jah, pole mingit vajadust 20 minutit rongi oodata. Selle ajaga oled juba kodus või vähemalt poolel teel. Teisalt, iga päev 2×40 minutit väriseda pole ka just kõige parem idee. Tuleb leida kompromiss. Hea on see, et väga hästi mahub Äike rongile. Isegi trammiga olen temaga ühel jube vihmasel päeval sõitnud. Ei olnud mingit muret. Kõikide teiste tõukside ees on tal üks suur eelis. Ta seisab ise püsti! Igal hommikul näen, kuidas inimesed oma hiinakatega üritavad rongis kuidagi hakkama saada. Iga väiksema loksumise peale on nad pikali ja neid peab praktiliselt süles hoidma.

Äikesega seda probleemi pole. Paned ta õigesse kohta seisma ja lähed istud oma kohale. Saad rahulikult aknast välja vaadata või tööd teha. Isegi laadida saad, kui tahad.

Ja selle nädala kõige parem avastus – tegelikult pole ükski koht Tallinnas liiga kaugel. Elektritõuksiga saab kesklinnast peaaegu igale poole maksimaalselt poole tunniga. Üleeile käisin Lasnamäel, olin 20 minutiga kohal ja lausa lust oli sinna sõita – ilusad laiad kõnniteed ja mitte ühtegi jalakäijat. Soovitan!