Töö tänaval? Trenn tänaval? Kas see on võimalik linnas, mille nimeks on “Võimatu vaid Tallinnas”?

Pärast seda, kui ma 5 tundi rahulikult Telliskivis tööd/mängimist/vestlusi olin teinud, tekkis sportlik huvi, kas on võimalik terve päev Tallinnas õues veeta, seejuures lihtsalt tänaval erinevatel nurkadel hängides, mitte kallis kohvikus lauda ühe tee all kinni hoides?

Siin on minu päevakava:

8:25 start kooli ja tööle, ring kokku 8 km 

Loomulikult teen selle rattaga. See on igahommikune rutiin ja mind üldse ei üllata, et Prantsuse Lütseumi esine on autodest ummistunud ja lahtised autouksed blokeerivad pool kõnniteed. Tee peale jäävad veel mõned ohtlikud kurvid, kust on teada, et mõni teine rattur tõenäoliselt kimab vastu, nii et aegsasti tuleb hoog maha võtta.

9:05 kontoris, st välikontoris

Mu kolleegid on veidrustega harjunud, nii et nad ei ole ülemäära üllatunud, kui näevad mind tooli ja väikse lauakesega õue tänavale minemas. Vastupidi. Kolleeg Kaarel teeb kohvi kaasa ja tuleb ka kontoritooliga päikeselaiku istuma.

Nii me siis istume täiesti kesklinnas – Keskturu ja Hiltoni vahel – läpakad süles, meie ümber käib tavapärane tänavamelu.

Üldiselt meile mingit erilist tähelepanu ei pöörata, mõni läheb naeratades mööda. Saame siiski kaks kiitvat kommentaari, et oi kui hea mõte, kolida kontor tänavale.

Päikese käes töö lendab. Tunnen, et pea töötab paremini. Ühtlasi utsitab ilus ilm kiiresti tööd ära tegema, et jõuaks päeva jooksul veel mõnusate asjadega tegeleda.

Välikontor on ideaalne helistamisteks, koosolekuteks ja mõneks kiireks arvutitööks. Pärast kahte tundi päikese käes arvuti ees silmade pingutamist tunneme, et vajame vaheldust ja kolime mõneks ajaks turvaliste seinte vahele. Tuju on aga hea ja kere värske.

11:00 – 15:00 töö kontoris

15:05 kiman rattaga koju

15:30 trenn õues

Ilm on ilus, miks mitte siis jooga täna õues teha! Mulle tundub, et paljudel kordadel me jätame õues asjad tegemata, sest selleks, et õues töötada, peaks hakkama justkui kuskile kaugele rohealale minema ja kuidas sinna tooli saab jne… Või et trenni teha, peaks hakkama justkui kuskile parki minema.

Ei! See pole asja mõte! Asja mõte on selles, et kõik meie tänavad meie ümber võiksid olla inimestele kasutada. Idee peaks olema, et astud uksest välja ja hakkad elama! Nagu oma elutoas.

Nii et kui ma muidu teen joogat oma elutoas, siis astusin uksest välja ja hakkasin seda tegema suurepärase Paul Kerese monumendi all. Kusjuures puhtjuhuslikult on seal kiviplaatidega sile pind, mida keegi kunagi millekski ei kasuta. Miks mitte võtta see joogaruumina kasutusse?

Väikene aga muidugi on. Kerese büst asub täiesti südalinnas Kosmose trammipeatuse taga. Kui ma olen allavaatavas koeras või teises sõdalases, siis ma tunnen, kuidas kõik vaatavad. No võite ette kujutada, see plats on kõnniteega niivõrd samal tasandil, et sisuliselt on tunne, nagu hakkaks keegi keset ohutussaart joogatama.

Vaadake, ma olen saatejuht. Ma olen harjunud tähelepanuga. Kuid isegi minul nõuab teatavat pingutust, et ignoreerida kõiki möödujate pilke ja rahulikult oma praktikaga edasi minna.

Üldiselt on Kerese all väga mõnus joogatada, sest kogu päiksesoojus on kividesse salvestunud ning matil on väga soe end painutada. Koorin soojendusdressi maha ja sellest ei lähe muidugi mulle langev tähelepanu väiksemaks.

Olen siiski pärast joogat ülirahul. Ja ei teagi täpselt, kummaga rohkem, kas õnnestunud praktikaga, või sellega, et olen suutnud kastist väljas käituda. Mõni ütleks selle peale ehk veidralt, aga ausalt, veider on ju huvitav ja äge!

16:30 lapsega õues

Kuivõrd ilm on ilus, siis teen lapsele ettepaneku, et läheks õue. Enamasti on meie õueminekul mingi eesmärk. Lähme pinksi mängima või lähme slack-line‘ile või lähme kohvikusse. Seekord läheme lihtsalt õue. Olen küll veidi hirmul, mida me õues tegema hakkame, aga tegelikult selgub, et tasub lihtsalt lapse jälgedes käia.

Kaheksa-aastane asub avastama huvitavaid puid ja poste, mida ma Kosmose kino juures kunagi tähele pole pannud. Turnime ja mängime purskkaevuga. Teisel pool Liivalaiat teeb laps ettepaneku värskelt niidetud murule istuda. “Oota, tule istu. Nuusuta, kuidas muru lõhnab!”

Vahime seal veel puulehti ja vaatame, kuidas tõuk endale lehe sisse augu uuristab. Tagasi jalutades avastame ootamatult, et sellesama Kerese monumendi taga on suurepärased istumisalused tehtud. Meie kodu juures, aga me polnud neid kunagi enne näinud!

Seal ei istu kunagi keegi, ja teate mis? See on viga! See on suurepärane koht lihtsalt passimiseks ja kaaskodanike jälgimiseks.

Sealt käib metsikult rahvast mööda. Teadlased on ammu välja selgitanud, et inimese jaoks pole midagi huvitavamat kui teine inimene. Nii et mina lihtsalt vahin, laps rullib end sõna otseses mõttes murul künkast üles ja alla.

18:30 tuppa ja süüa tegema

Kokkuvõttes õnnestus ühel tavalisel tööpäeval olla õues kuus tundi. Ja need olid kvaliteetsed tunnid! Kas ma teeksin seda kõike uuesti? Kontorit kindlasti, lapsega õues hängimist ka kindlasti, välijooga üle natuke mõtisklen. Äkki keegi on nõus minuga koos sinna joogatama tulema? Sest kui me kõik koos võtame tänavad kasutusse, siis me tasapisi liigumegi kontseptsiooni “linnad inimestele” poole.

Seepärast too ajavahemikus 28:05 – 15:06 oma pink, laud või tugitool õue ja veeda lõunapaus oma maja või kontori ees. Tee sellest pilt ja saada see tere@elavtanav.ee ja postita oma sotsiaalmeedia kanalites, lisades #elavtanav. Näita, milline sinu tänav võiks välja näha, kui seal on elav ja mitmekesine keskkond.