Neli fakti, mida pead oma kotleti kohta teadma

Kui hästi sa tead, mis on sinu kotleti sees? Et on saabumas suurem praadide ja verivorstide aeg, siis vaatame, mis vahe on mahekotletil ja tavalisel veisepihvil.

Esimene erinevus: iga kotletiga väike annus antibiootikume – või siis mitte?

Alles hiljuti kirjutas ERRi teadusportaal Novaator, et enamik maailmas tarbitavatest antibiootikumidest kasutataksegi ära loomapidamises. Kogused on küll väikesed, kuid pidev manustamine on paljud lehmadel levinud bakterid muutnud antibiootikumide suhtes resistentseks.

Loomakasvatuses tekkinud resistentsed bakterid on hakanud seejuures tasapisi ka inimesele levima – kas siis otse loomadelt või läbi keskkonna (sõnnikuga põllule, sealt veekogudesse ning siis inimese organismi), kirjeldab Tartu Ülikooli antimikroobsete ainete professor Tanel Tenson samas.

Loomakasvatuses kasutatavad antibiootikumid mõjutavad seega otseselt ka inimese tervist:

  • Me sööme need lihatoiduga sisse.
  • Me sööme need sisse muu toiduga, mis on kasvanud mullas ja veekogudes, kuhu antibiootikum on jõudnud sõnnikust.
  • Resistentsed bakterid levivad loomadelt ka inimestele.
  • Meil puudub kontroll, kui palju me lihast antibiootikume saame ning pidevad väikesed doosid võivad mõjutada ka seda, kuidas reageerivad edaspidi antibiootikumidele inimeste seas juba levinud bakterid ja haigustekitajad.

Suurfarmides kasvab isegi Eesti väikestes mastaapides sadu ja tuhandeid loomi tihedalt koos. Nii on ka taudid lihtsad levima ning nii haiguste tõrjeks kui ennetuseks on kasutusel nii erinevad ravimid kui antibiootikumid.

Maheveise toidule ei tohi lisada antibiootikume, raviaineid, kasvustimulaatoreid, GMO-organisme ning neid sisaldavaid tooteid. Maheloomad ja rohumaaveised liiguvad suure osa aastast suurtel aladel rohumaadel ning ka talvisel ajal peab 60% toidusest tulema mahe-heinast või -silost.

Ehk siis:

  • Maheveise lihas antibiootikume ei ole.
  • Maheveise lehmakoogist ka antibiootikume ka loodusesse ei jõua.

Šoti mägiveised, kes võiks rohumaadel olla kasvõi läbi aasta. Tõug pärineb ookeani äärest tuuliselt Šotimaa rannikult ning on kohanenud ka äärmuslike ilmaoludega. Lauta kolimine on neile ohtlikumgi kui see, et nad suurema tuisu mõne puu või metsatuka varju pugedes üle elavad. Kõik tõud muidugi nii ilmastikukindlad ei ole ning vajavad talvel ka ulualust, kuid liikumisruumi ja -vabadust peab neile andma ka varju all ning õue tuleks loomad lubada alati, kui see on vähegi võimalik. Foto: Mario Talvist, Saaremaa Mägiveis.

Ravimeid ei olegi vaja nii palju ka kasutada, sest loomad ei ole nii tihedalt koos, liiguvad vabas õhus ning söövad värsket toitu vastavalt enda eelistustele. Kui värske õhk, parasjagu liikumist ning täisväärtuslik toit aitab inimesel terve püsida, miks siis mitte loomal.

Ning üks hiljutine uuring ongi ka näidanud, et mahetoidu mõju loomade tervisele on märkimisväärne.

Teine erinevus: kummas on rohkem kasulikke toitaineid?

Tervislikult ja mitmekülgselt toitunud looma liha sisaldab ka rohkem inimesele kasulikke aineid. Järjest enam uuringuid näitab, et mahetoit on ka vitamiinide, mineraalide ja kasulike rasvhapete poolest rikkam kui tavatoit. Hiljuti läbi viidud uuringus, kus võrreldi orgaanilist veiseliha tavalihaga, leiti et orgaanilises lihas oli

  • 17% vähem kolesterooli,
  • 32% vähem rasva,
  • 16% vähem rasvhappeid,
  • 24% vähem monoküllastunud rasvhappeid,
  • 170% rohkem asendamatuid omega-3 rasvhappeid,
  • 24% rohkem E-vitamiini,
  • 53% rohkem beetakaroteeni (A-vitamiin),
  • 34% rohkem koensüüm Q10-t (aitab toidust energiat omastada ja toetab südame tööd) ja
  • 72% rohkem tauriini (mis on organismile eluliselt vajalik).

    Uuringute järgi on mahelihas isegi kuni 170% rohkem omega-3 asendamatuid rasvhappeid.

Toitainete hulk sõltub küll ka lihasest, kuid mahe- ja tavaliha võrdluses jäi maheliha selgelt peale. Mahe annab sulle tegelikult ka kvaliteedigarantii, sest seda kontrollitakse oluliselt rohkem.

Enda mõningaseks üllatuseks saime teada, et suuremal osal juhtudest tavakotleti sees endine suurfarmi piimalehm, kelle parim enne piimanduses on mööda saanud.

Kolmas erinevus: kas soendad kliimat või toetad elurikkust?

Kui juba aastaid oleme me harjunud kuulma, et veisekasvatus on üks neid põhjuseid, miks kliima soojeneb, siis Eestis on asjad natuke teistpidi: veiste ja lammaste abita häviks suur osa siinsest elurikkusest ning aastatuhandeid püsinud ökosüsteemidest.

Pool Eesti maheveistest aitavad hooldada Eesti pärandkoosluseid: rannaniite, loopealseid ja puisniite ning ei lase neil võssa kasvada. See on tähtsam, kui pealtnäha paistab.

Kui seni arvati, et puis- ja rannaniidud on kujunenud inimese ja looduse koostöös, siis nüüd on ökoloogid välja selgitanud, et tegelikult on sellised rohumaad olnud siinse looduse osa tuhandeid aastaid. Selle koha, mida tuhandeid aastaid tagasi täitsid piisonid, mammutid, metshobused ja tarvad, võttis tasapisi üle inimene oma kariloomadega.

Viimastel aastatel on ökoloogid ja talunikud teinud tihedat koostööd ning rannaniitudel ja loopealsetel mäletsevad veised ja lambad on niimoodi taastanud tuhandeid hektareid kõige liigirikkamaid koosluseid.

Mario Talvist kasvatab maheveiseid Saare- Hiiu- ja Muhumaal ning on aidanud nii taastada 600 hektarit rannaniite ja loopealseid.  Novembri alguses sai ta ka parima mahetootja eriauhinna elurikkuse taastamise ja maheloomakasvatuse sidumise eest. 

„Loodushoid ongi olnud meie põhisuund,“ ütleb ta. „Kõik muud tegevused on kuidagi selle järel vaikselt tulnud. Meie kõige suurem põhimõtteline erinevus tavatootjaga on see, et me tegelikult jäljendame seda, mis on kunagi ajaloos kümneid tuhandeid aastaid toiminud ja teeme seda Euroopas väga haruldaseks jäänud pärandkoosluste hoidmiseks ja taastamiseks.“

Veel kümme aastat tagasi olid Saaremaa loopealsed ja rannaniidud kadumisohus. Veisekasvatus on aidanud nende taastamisele oluliselt kaasa.

Ökoloog Aveliina Helm: „Kui pärast viimast jääaega on Euroopa niidukooslused olnud tõepoolest suuremalt jaolt inimeste luua ja hoida, on hiljutised teadusleiud toomas avatud koosluste ja nende elustiku pikemasse ajalukku põneva murrangu. Uudsed teaduslikud meetodid võimaldavad piiluda aastatuhandetesse enne viimast jääaega. Igikeltsa all peituva iidse DNA uurimisel on saadud uut informatsiooni selle kohta, millised olid Euroopa maastikud enne, kui inimesed siin laiemalt toimetama asusid, näiteks 50 000 aastat tagasi. Nii on tänaste niitude elustik suure osa Euroopa ürgse looduse osa, mis on meieni kandnud sadade aastatuhandete ja isegi miljonite aastate tagant. Viimastel aastatuhandetel oleme me oma kariloomadega üle võtnud tänaseks väljasurnud suurte rohusööjate ökoloogilise rolli.“

Neljandaks – hinnavahet peaaegu polegi?

Paradoksaalsel kombel tavalihal ja mahelihal hinnavahet peaaegu ei ole.

  • Liivimaa Lihaveise mahehakkliha maksab Selveris 8.38€ / kilo.
  • Rakvere veisehakkliha 7.30€ / kilo.

Ka kokkuostus saab mahetootja oma liha eest vaid umbes 10% kõrgemat hinda.

Nöök toetustega

Natuke on isegi üllatav, et maheliha ja tavaliha hinnavahe on nii väike (ja see kehtib esmajoones veiseliha puhul).

See on paradoks ka sellepärast, et oma loomi mahedalt või siis vähemalt rohumaadel ja nii keskkonda väärindavana kasvatavad lihaveise kasvatajad saavad ühe looma kohta riigilt kolm korda vähem toetust kui piimafarmerid, kelle intensiivne tootmisviis on oluliselt suurema keskkonnajalajäljega.

Lisaks on ka Eesti mahetootjatele ette nähtud põllumajandust toetused neli korda väiksemad Euroopa Liidu keskmisest. Samal turul kehtivad erinevatele tegijatele täiesti erinevad reeglid.

„See on natuke nagu ühe perekonna lastele kehtiks kõigile erinevad reeglid. Proovige korra oma kodus teha, et ühele lapsele kehtivad ühed reeglid ja kodukord ning teisele teised. Üks teeb pahandust ja saab raha, teine teeb pahandust ja saab kere peale. Aga täna tegelikult meie vaba põllumajandus niimoodi toimib. Need piits ja präänik on erinevad toetused, mida Eesti põllumajandus saab võrreldes muu Euroopaga,“ selgitab mahetootja väljakutseid Mario Talvist.

Ligi pool Eesti rohumaaveistekasvatajatest hoolitseb pärandkoosluste eest, mitte ainult Saaremaal, vaid üle kogu Eesti. Foto: Mario Talvist, Saaremaa Mägiveis.

Eesti riik ei panusta hetkel ka siseriiklikult nendesse toetustesse, mida ta muidu võiks põllumajandusele lisaks maksta. Nii konkureerib mahetootja samal turul samas sektoris toodetega, mis on saanud kõrgemat toetust Euroopa Liidust ning tihti täiendavalt veel ka enda riigilt.

Nöök mitmes mõttes.

Kokkuvõte

Muidugi eelista maheliha, sest

  • mahepihvis pole antibiootikumide ja ravimite jääke;
  • selle kvaliteeti kontrollitakse pidevalt;
  • selles on rohkem tervisele kasulikke rasvhappeid ja vitamiine
  • ning lõpuks toetad maheliha ostes otseselt ka Eesti pärandkoosluseid ja elurikkust.