Sõda kergitab hindu: mis maksab varsti sinu saiapäts?

Vene sõda Ukrainas toob kaasa toiduainete hinna tõusu. Kui palju, ei oska või taha ei Eestis ega maailmas keegi öelda. Üht-teist õnnestus Laseril siiski välja selgitada.

Mis me teada saime?

– Kui mures peaks eestlased oma toidulaua pärast olema
– Kuidas vilja hind leiva-saia hinda mõjutab
– Kuidas mõjutab hinnatõus mahetooteid
– Kui palju hinnad juba muutunud on
– Millal võib suurem hinnatõus alla võib jõuda
– Mis peale sõja veel tootjatele muret teeb
– Kellel eriti halvasti võib minna

Kas meie toidulaud jääb tühjaks?

Esiteks kõige suurem mure: kas meil üldse on piisavalt vilja, millest saia küpsetada? Siin on vastus kindel „jah.“

Koksvere veskis Eesti vilja jahvatav mahetootja Märtin Rõõmusaar ütles, et nälga jäämise ohtu meil ei ole. „Eesti ja Baltikum kindlasti ei jää viljast ilma. Me toodame mitmekordselt üle oma vajaduse, see on meie õnn.“

Statistikaameti andmetel toodeti Eestis 2020. aastal 1,63 miljonit tonni teravilja. Sellest jahvatati 2021. aastal 94 900 tonni jahu. Suurimad Eesti teravilja ostjad olid Nigeeria ja Saudi-Araabia (rohkem infot Eesti põllumajanduse hetkeseisust).

Millal hinnatõus meid tabab?

Juba tabas. Tallinnas Toom-Kuninga tänaval Kotzebue pagari peremees Maido Maiste ütleb, et oli sunnitud veebruaris pätsi hinna neljalt eurolt viiele kergitama. “Meie jaoks hakkasid asjad kalliks minema septembris-oktoobris. Ostame jahu iga paari nädala tagant, umbes tonni ringis. Oleme nii väike tootja, et pikaajalisi hinnakokkuleppeid, mis kindlust annaks, meil ei ole.”

Maiste ütleb, et niikaua kui jahu veel on ja mõistliku hinnaga, siis ikka küpsetatakse.  “See aasta vist ei ole hullu. Hirmutamist on palju. Aga järgmine aasta, see on palju hullem koht. Sellises mahus teraviljale, nagu Ukrainast ja Venemaalt tuleb, on raske maailmast asendust leida.”

Põllumehest veskimees Rõõmusaar pakkus, et tegelik sõjaga seotud hinnatõus jõuab meieni sügisel. Kui suve jooksul muutust ei ole ja väetised-seemned hinnas alla ei tule, siis sügisel järgmise külvi ajal läheb hinnaralliks.

„Leivapätsi hinda jõuab suurem muutus ilmselt aasta lõpus. On põllumehe vanasõna, et 50% tööst on ilmataadi teha. Kui tuleb jälle põuane või märg suvi, siis see lööb olukorra veel keerulisemaks,“ ütles ta. Praegu on maailma ladudes vilja küll ja suurem probleem tekib Rõõmusaare hinnangul siis, kui tõrked peaksid kestma aasta või kaks-kolm.

Kui palju hind üldse tõusnud on?

Vilja hinna muutuse graafikud on muljetavaldavad. Pärast sõja algust hüppasid hinnad kolaki üles ja on ka jäänud oluliselt kõrgemale kui nad enne seda olid. Kui 24. veebruaril oli nisutonni hind maailmaturul 316 dollarit, siis praegu 364 dollarit, see tähendab 11,5% tõusu.

Nisu maailmaturu hind hüppas sõja alguses üles ja stabiliseerus tipust veidi madalamal. Allikas: Business Insider

 

Maailma meedia on täis lugusid sellest, kuidas sõda Ukrainas toidu hinda mõjutab, aga ega keegi veel tea, mis päriselt juhtuma hakkab.

Mis saab mahetoodetest?

Märtin Rõõmusaar mahetoidu osas rõõmsaid uudiseid ei ennusta. Üks põhjus on väetise hinna tõus.

„Tavalises põllumajanduses kasutatav kõige lihtsam lämmastik on juba tõusnud 230 euro pealt 1000 peale tonni kohta. See viib ka mahepõllunduses kasutatava komposti ja sõnniku hinna üles.“

Kas lämmastikväetiste kõrge hind ei võiks sundida viljakasvatajaid vaatama hoopis mahetootmise poole? Rõõmusaar ütleb, et nii see ei ole. Pigem hakatakse otsima teisi lahendusi traditsiooniliste väetiste asendamiseks. Nõudlus maheväetiste järele kasvab ja nende hind tõuseb.

Üles lähevad ka mahetoodete hinnad. „Küsimus on, kus on kliendi viimane piir. Ökotoote puhul on kindel kontingent, kes on harjunud mahetoitu ostma. Kindlasti üritatakse viimase hetkeni puhast ja kohalikku toitu osta, aga kui rahakott tühi on, siis hakatakse valikuid tegema,“ on Rõõmusaar pigem pessimistlik.

Kui palju on saia hinnas nisu hinda?

Selgub, et õnneks ei ole väga palju, sõltumata sellest, et saia sisse lähebki peaasjalikult nisu. Igatahes tähendab see, et isegi kui teravili läheks kaks korda kallimaks, oleks selle otsene mõju saia-leiva hinnale väga palju väiksem.

Näiteks Saksamaal hinnatakse, et teravilja osakaal leiva (meie mõistes ilmselt saia) poehinnast oli 1977. aastal 18%, kukkus aga 2005. aastaks vaid 4% peale.

Värskemad andmed 2020. aastast Inglismaal näitavad, et teravili moodustab leivaviilu hinnast 11%. Kui jahu hinda mõjutab vilja hind väga otseselt, siis leiva-saia hinnas on sees veel hulk muid kulusid nagu küpsetamine, pakendamine, turundus, transport. Lisaks mõjutab hinda jaekaupmehe juurdehindlus või soov hindu tarbija jaoks võimalikult soodsana hoida.

Kas vilja ja saia hind siis käivad käsikäes või ei?

Hea uudis on, et pigem mitte, vähemalt mitte lühikeses perspektiivis. Seda näitavad andmed nii Eestist kui ka mujalt Euroopast.

Nisu ja saia hinna liikumine Eestis aastatel 2011-2015. Nagu näha, siis vilja hinnahüpe 2012. aastal saia hinda ei kõigutanud. (Toidukaupade hindade kujunemine ja marginaalide muutused väärtusahelas)

Prantslaste 17 aasta pikkune vaatlus näitab, et ehkki sarvesaia hind (lilla joon) pikaajaliselt kerkis, ei olnud see väga tugevas seoses vilja hinna (tumesinine joon) hüpetega. Allikas: Euroopa komisjoni analüüsidokument.

Kes kõige rohkem kannatab?

Eesti saab oma laua ise kaetud ja väga suuri vapustusi meil oodata ei ole. Kõigil aga nii lihtsalt ei lähe.

Maailma suurim nisu importija on Egiptus, kes saab 70% oma sisseveetavast nisust Ukrainast ja Venemaalt. Nüüd peavad nad selle eest maksma 33% rohkem kui eelmisel aastal.

Ka Türgi ja Bangladesh on Vene nisu suurkliendid. Väga suur osa riigi rahakotist kulub sisseveetavale viljale Sudaanis ja eriti Afganistanis.

Kui arenenud riikides peavad tarbijad tegema valikuid, mida ja kui palju süüa, siis mõnel pool maailmas on küsimus, kas inimesed üldse süüa saavad.

Rahalistes raskustes ÜRO toiduprogramm on juba vähendanud toidukoguseid 8 miljonile inimesele. Veebruaris ütles agentuuri juht David Beasley Jeemeni humanitaarkatastroofi kommenteerides, et neil pole muud valikut kui võtta vahendeid näljaste (ik hungry) arvelt, et toita nälgivaid (ik starving).

Miks sõda üldse toidu hinda tõstab?

Ukraina ja Venemaa on väga suured viljaeksportijad. Muide, 1985. aastal vedas Venemaa hoopis 55 miljonit tonni nisu sisse. Koos toodavad nad neljandiku kogu maailma nisust. Lisaks tuleb sealt veel suures koguses otra, maisi ja päevalilleõli.

Hinnatakse, et need kaks riiki toodavad 12% maailma toidulauale jõudvatest kaloritest. Probleemid seal puudutavaid seega miljardeid inimesi.

Probleemid Ukrainas:

  • Aktiivse sõjategevusega piirkondades ei saa arusaadavalt midagi teha.
  • Juba varem kõrge kütuse hind teeb põllu harimise kallimaks.
  • Osa Ukrainas põlluharimiseks vajalikust kütusest on suunatud sõjamasinatele.
  • Osa põllumehi on hoopis püssiga rindel (või traktoriga tanke ära vedmas).
  • Osa põlde on mineeritud ja sinna ei saa esialgu midagi külvata.
  • Eksporditeed Mustalt merelt on ära lõigatud, takistades ka hoidlates oleva vilja väljavedu.

Kui lahingud varsti ei lõpe, on ohus ka uus külv ja koristus ehk järgmise aasta saak.

Venemaal on välisriikide sanktsioonid ekspordile pidurid peale löönud. Lisaks viljale puudutab see ka väetisi, mille suurim tootja Venemaa on. Väetise puudujääk aga vähendab saake kogu maailmas ja nii on raske sõja tõttu saamata jäänud vilja ka mujal asemele kasvatada. Maailma toiduahel on teatavasti väga seotud. Näiteks kui Venemaalt väetist ei tule või ei jaksa osta, jätab Brasiilia lehmakasvataja oma rohumaa väetamata. Vähem rohtu tähendab, et lehmad jäävad lahjemaks ja ka liha hind tõuseb.