Toidupäästja tunnistab: Appi, ma olen hull!

Mina olen Kaarel ja mina päästan toitu. Ma söön seda ise, annan lapsele ja vean ka tööle kolleegidele söömiseks. Kuskohast ma seda päästan? Ikka prügikastist! Ja ma ütlen ausalt, ma olen hull. Ma vaatan seda toitu seal kastis ja ma ei saa aru, miks seda siin nii palju on.

Ma tunnen, et poe taga käimisest on saanud sõltuvus. Mitte, et ma tahaks nii väga neid toite süüa, vaid ma tahan näha, kui palju toitu on poemüüjad nõus prügikasti viskama? Kas neil süda üldse verd ei tilgu?

Tol päeval oli Maxima taga kott, kus sees 9 pätsi leiba ja 68 pakki küpsiseid. Lisaks veel sajad tulbid, mis küll hoole ja armastusega kasvatatud, kuid mida pood maha müüa ei suutnud.

Ma võiksin igal õhtul süüa kilode kaupa saiakesi. Aga kas see on toidupäästmine? Ei ole ju. See oleks õgimine. Mida siis selle toiduga teha?

Mina seda kõike ära süüa ei jõua. Kaalun niigi 10 kilo rohkem kui aasta tagasi. Õnneks tegutsevad Eestis sajad toidupäästjad ja Tallinnas on isegi “mitteametlik toidupank”, kust abivajajad saavad toitu käia küsimas.

No vaadake, kas pole mitte ilus puuviljavalik? Okei, mitte just võib-olla kõige ilusamad banaanid, aga ma tegin neist neli pätsi banaanileiba ja olin rahul.

Konteineritest ei leia muidugi ainult poolmädanenud banaane ja plekilisi õune, vaid sealt leiab ka täitsa korralikke ja toitvaid kõhutäisi. See on toit, mis ametlikult enam ei kõlba, kuid tegelikult on 1-2 päeva kindlasti täiesti okei.

Reportaaž sellest, kuidas me Mariiga prügikastide kallal käisime ja intervjuu vabatahtlikult toidupäästmiseks “mitteametlikku toidupanka” vedava prügisukeldujaga Laseris juba homme kell 20:30.