Õpetlik lugu sellest, kuidas looduslik puhastusvahend rikkus kallid seadmed

Järjest enam kasutatakse kodu puhastamisel loodussõbralikke alternatiive nagu näiteks sooda, äädikas, sool, pesuseep, sinepipulber ja nende erinevad segud ning lahused. Kõiki neid on kasutatud juba sadu aastaid tagasi meie esivanemate poolt, kus tänapäevasetest Cifidest ja Ajaxitest polnud veel aimugi.

Sotsiaalmeediast leiab palju erinevaid kodus valmistatud puhastusvahendite retsepte, millega saab imesid korda saata. Kõik nad on loodussõbralikud ja naturaalsetest koostisosadest, eemaldades mustuse ja plekid igalt pinnalt ja esemelt. Vaadates tuntumate nullkulu ja keskkonnateadlike YouTuberite videosid, õpetavad nad tegema erinevaid vahendeid, kus üks on ägedam, kui teine.

Kui miski sobib kõigeks, siis….

Üheks ohtlikuks loodussõbralikuks puhastusvahendiks on just äädikas! Pidevalt on Instagramis näha uusi äädikalahuseid, kuhu sisse on pandud mandariini- ja sidrunikoori, ürte, eeterlikke õlisid või lilleõisi, et muuta äädika lõhn mahedamaks. Meeldiv aroom tuleb kauba peale. Suunamudijad näitavad kuidas looduslikku vahendit hõõruda ja pihustada absoluutselt igale pinnale. Supervahendit valatakse triikrauda või veetkeetjasse, et eemaldada mustust ja katlakivi. Pesumasinasse kõlbab sama vahend nii desinfitseerimiseks, pesu pesemiseks kui ka pehmendamiseks. Kõik mis must, saab puhtaks!

Äädikas on happeline vedelik, mida saadakse etanooli kääritamisel ja mille tulemuseks on äädika põhikomponent äädikhape. Kasutades seda vales koguses ning valel pinnal, on lihtne rikkuda ära oma põrandad, tööpinnad ja koduseadmed. Äädikas on söövitav aine, mille kasutamisel tasub väga täpselt jälgida tema lahjendamise vahekorda ning pindu, kus seda kasutada.

Aastad tagasi, kui tutvusin alles kodukeemia keskkonnasõbralike alternatiividega, vaatasin ka mina neid äädikalahuste õpetusi ning ahhetasin, et kui imeline on kasutada ainult ühte vahendit ja puhastada sellega ära kogu kodu.

Kuigi ka lahuse puhul on äädika lõhn väga terav, siis koristades oli tugevalõhnaline pilv tunde üleval ning suurema koristuse puhul oli vaja tube kõvasti tuulutada. Hea muidugi oli! Peeglid ja aknad särasid, veekeedukannust tuli katlakivi lahti 30 sekundiga, vannitoa seinas olevad kahhelkivid läikisid ning WC-pott muutus justkui võluväel uueks.

Õpetus: kuidas triikraud 15 sekundiga hävitada

Lugesin artiklit, kus soovitati äädikalahust panna vee asemel triikrauda, et puhastada selle sisemus katlakivist ning triikimisel kasutades auruprogrammi, muudab see riided pehmeks. Pannes esmakordselt äädikalahuse triikrauda möödus ehk 15 sekundit, kui välja hakkas voolama roostest ja kergelt katlakivist vett ning seda kohtadest, kus vesi ei tohiks välja joosta.

See on viimane kord kui ma selle masinaga veel midagi triikida üritasin. Masin sõitis peale seda kahjuks jäätmejaama.

Lasin triikraual lahusest täiesti tühjaks tilkuda, kuid seade oli juba rikutud. Proovisin äädikat maha loputada masinast ja päästa veel mis annab. Seadme veepaak oli aga tuksi keeratud: kõik vesi jooksis lihtsalt välja.

Isegi ilma veeta pudenes triikraua aukudest pidevalt roostepuru välja. Absoluutselt kõik riided, mida triikraud puudutas, olid igaveseks rikutud. Ühest äädikalahuse korrast piisas, et 9 aastat truult teeninud triikraud leidis oma tee jäätmejaamas.

Kes pesumasina ära lõhkus?

Järgmine soovitus, mida olen kuulnud on panna aeg ajalt pool klaasitäit äädikat pesumasinasse, et puhastada masin pesu puhastusvahendite jääkidest, katlakivi eemaldamiseks, pesu pehmendamiseks ning ebameeldiva lõhna eemaldamiseks.

Olen seda ka ise proovinud ja on toiminud hästi, kuid hiljem lugedes, et pesumasin on kindlasti üks koht, kuhu äädikat panna ei tohiks, ei ole ma seda enam teinud. Sama kehtib ka nõudepesumasina kohta. Pesumasinas on metallosa valmistatud tavaliselt üsna kvaliteetsest roostevabast terasest, seega äädikalahus ei ole seal niivõrd ohtlik, kui aga on ta kõikvõimalikele plastist osadele, kummist tihenditele ja voolikutele. Pesumasinas on soovitav kasutada äädika asemel 2 supilusikat pesusoodat.

Viimase kahe aastaga on mul kulunud 3 veekeedukannu!

Olen taaskord näinud YouTubest, et ideaalne viis veekeedu kannust katlakivi eemaldamiseks on äädikalahus, mis tuleb kannus korraks keema ajada, lasta seista mõni minut ning seejärel loputada.

Olen seda nõnda teinud viimased kaks aastat ning näinud, kui imelihtsalt juba 30 sekundiga on kannu põhjast katlakivi laastud lahti ja ujuvad pinnal. Tagantjärele vaadates mõistan, et ma ei ole olnud kõige taibukam, kui kahe aastaga olen suutnud hävitada kolm veekeedukannu ja kõik nad põhjusel, et kannus olevad metallosad on hakanud roostetama ning plastist ja kummist tihendid lekkima.

Sama tulemus küll ei kehti kõikide kannude puhul, küll aga nende mis on odavast ning halva kvaliteediga terasest valmistatud ja sisaldab palju kummist ja plastist osi või keeduspiraali. Lahendus: tuleb osta parema terase kvaliteedi ja vähem plastosadega kann või kasutada puhastamiseks hoopis sidrunhapet.

Roheline rooste, mis ei saa kunagi otsa

Vannituba on koht, kus äädikalahust olen kasutanud kõikjal! Peeglitel, dušikabiini seintel, seina- ja põrandaplaatidel.  WC-potist ja kraanikausist ei pea rääkimagi! Peeglitele sobib äädikalahus väga hästi, kus mustus saab eemaldatud ning halle triipe klaasile ei jää.

Professionaalsed koristajad äädikast aga suurt ei hooli.

“Palju lihtsamalt saab ju peegli puhtaks! Tee peegel natuke märjaks – pritsi talle lihtsalt vett peale, võta üks mikrokiust lapp ja asi ongi korras,” kommenteerib puhastusekspert Helge Alt.

Olenevalt, milline valamu sul on, võib äädikalahus sulle sobida või mitte. Lahus sobib hästi keraamilisele kraanikausile ja pinnale, kuid kindlasti mitte erinevatele metallist valamutele. Dušikabiini seinad on samuti kapriissed. Äädikalahust sobib kasutada klaasseintega kabiinis, kuid tuleb olla teadlik, kas klaasid on tavalised karastatud klaasist või on need kaetud vett hülgava kihiga. Tavaklaasidele on lahus sobilik, kuid vett hülgava kihiga kaetud klaasidelt söövitab äädikas selle spetsiaalse kihi hoopis maha.

WC-potile on äädikalahus väga hea puhastusvahend, eriti oma desinfitseerivate omaduste poolest. Kui potil on aga metallist vee peale laskmise nupp, siis sinna ei tohi lahust kindlasti peale pritsida. Vastasel juhul on teil vannitoas uueks sõbraks rohelist roostet välja ajav nuhtlus, mis ei saa kunagi otsa.

Vannitoa vuugivahed haihtusid ära?

Kui tahaks alustada vannitoas uuesti remondi tegemisega, siis kindlasti soovitan kasutada seina- ja põrandaplaatidel äädikalahust, mis peseb ning desinfitseerib pinnad ning söövitab suurepäraselt plaatide vahel olevat vuugisegu. Tasapisi haihtub segu kogus plaatide vahel vähemaks ning tekivad veidrad mullitavad augud ja lohud. Sama söövitav efekt juhtub ka põranda- ja tööpindade puhul, mis on valmistatud kivist või betoonist.

Mis siis vuukidega teha?

“Vuukide puhul oleks hullult vajalik üks hea vuugihari, millega anda mehaanilist töötlust, et see vuuk puhtaks lükata. Kui me ootame, et ainult keemia selle töö ära teeb meie eest, siis ta peab olema suhteliselt äkiline keemia. Kui me aga toetame seda mehaanikaga, siis me saame leebema keemiaga hakkama,” õpetab Alt.

Kuna äädikalahus toimis väga hästi peeglite ja akende puhastamisel, mõtlesin proovida seda ka arvuti-, telefoni- ja teleriekraani puhastamisel. Telefoni- ja arvutiekraan olid klaasist ning pinnad said puhtaks, kuid mõni aeg hiljem sain teada, et seda ei oleks kindlasti pidanud tegema. Äädikhape võib klaasi vahelt pääseda telefoni või arvuti sisemusse ning hetkega söövitada sealseid osi ning teha kalli sidevahendiga lõpu. Mina õnneks pääsesin ehmatusega. Teleriga aga nii hästi ei läinud.

Äädikat maha hõõrudes jäi ekraanile tuhm helehallikas kiht ning tekkisid üha uued pühkimisejäljed, mis maha enam tulla ei tahtnud. Teler jäi õnneks töökorda, kuid ekraani väline kiht on nüüd kahjustatud ning värvid paistavad tuhmimalt kui varem.

Ise valmistatud kodused puhastusvahendid on keskkonnasõbralikud ja kindlasti head alternatiivid poes müüdavatale vahenditele. Küll aga tasuks eelnevalt siiski selgeks teha millised ained, millistele pindadele sobivad ja millistele mitte. Kindlasti ei tasu alati uskuda igat youtuberit ja blogijat, vaid süveneda veidi põhjalikumalt teemasse. Või siis õppida nii nagu mina – tunda kõike omal nahal, ostes järjest uusi koduseadmeid ja remonti tehes!