Emotsionaalselt foolhappest: kõigi rasedate massiivne hirmutamine riiklikul tasandil

“Foolhappevaegus võib põhjustada ka näiteks kõhu eesseina osalise puudumise, mispuhul laps sünnib „sooled kõhu peal”.” Sellise õudse lause leiame Eesti Haigekassa ja Eesti Seljaajusonga ja Vesipeahaigete Seltsi poolt välja antud vihikus, mis ärgitab kõiki rasedaid foolhappe tablette tarbima.

See on üks esimesi vasteid, mis mul Google otsingu peale tuleb. Ja infovoldiku väljaandjad on ju igati usaldusväärsed organisatsioonid.

Sellest, et foolhapet peab võtma iga rase, sain ma teada umbes kolmanda raseduskuu alguses. Ja ma arvan, et ma pole ainus, keda siis tabas paanika. Sest, tsiteerides eelpool mainitud voldikut: “Foolhappevaegus põhjustab loote väärarenguid. Raseduse esimesed 28 päeva on üliolulised, sest siis kujunevad pea- ja seljaaju.”

Loomulikult tormasin apteeki KOHE foolhapet ostma, lootes veel päästa, mis päästa annab. Süvenedes toona, umbes 8 aastat tagasi, foolhappe teemasse põhjalikumalt, selgus, et tegelikult oleksin pidanud terve elu foolhapet võtma. Ühelt Ameerika saidilt lugesin, et umbes neljandikul fertiilses eas naistest pole foolhapet kehas piisaval tasemel.

Järgnesid jutud nii eesti kui ka inglise keeles sellest, et kui toidust omastame vaid 50% foolhappest, siis sissevõetavast tabletist jõuab igal juhul 80% organismi kudedesse, sest tööstuslikus preparaadis sisalduv foolhape ei lagune valguse ega kuumuse käes, nagu teeb seda toiduainetes olev foolhape, mida me sageli söömiseks kuumutame. “Kodus võiks olla väike foolhappetablettide või polüvitamiinide varu,” lisatakse veel lõpetuseks.

Infoküllus ajab hulluks

Kogu see jutt siin on üks puder ja kapsad, kus tõed, pooltõed ja täielik turundus on segamini. Seljaajusong ja vesipea on tõsised haigused ning mingid allikad väidavad, et pärast seda, kui naised hakkasid raseduse ajal foolhappe tablette sööma, siis nende haiguste diagnoosimine beebidel vähenes. Kas keegi teab, kuidas Eestis tegelikult on? Ja milliseid tablette need naised sõid? Ainus Eestis ravimina registreeritud foolhappe preparaat sisaldab foolhapet ja mitte metüülfolaati.  (Mis vahe seal on, sellest kohe allpool.)

Üks allikatest väitis, et foolhappe puuduse tõttu raseduse ajal võib üks tuhandest lapsest ilmale tulla sünnidefektiga. On see üldse mingi adekvaatne statistika?

Kirjutan sel teemal ka Eesti Ämmaemandate Ühingule, kuid päeva jooksul sealt selgust ma ei saa.

Mul on veel mitmeid küsimusi. “Laseri” loos ütleb toidulisandite maaletooja Priit Rebane, et foolhapet on kahte sorti: lihtsalt foolhappena või metüülvormis ehk metüülfolaadina. Esimene neist on vitamiini B9 sünteetiline, teine aga selle looduslikult esinev vorm. Paremini omastatav ning kasulik rasedatele ja kõigile neile, kel on foolhappe puudus on AINULT metüülfolaat.

Too teine olevat hoopis tervisele kahjulik.

Mida mulle apteegis müüakse?

Kui ma lähen apteegi kodulehele, siis ei saa ma korralikku ülevaadet sellest, mida mulle seal pakutakse. Kas need on metüülvormis või lihtsal foolhappena. Olles teinud just põhjaliku loo toidulisanditest, tean ma nüüd, et tegelikult ei kontrolli nende sisaldust MITTE KEEGI!

Kuidas saavad siis naistearstid ja riiklikud organisatsioonid soovitada mul võtta foolhapet, kui keegi tegelikult ei tea, kas selle tableti sees, mis ma alla neelan, ka tegelikult kehas paremini omastuv metüülfolaat on?

Järgmine küsimus. Osad allikad väidavad, et midagi hullu ei juhtu, kui liiga palju tavalist foolhapet tarbida, keha reguleerib ise ja liigne pissitakse lihtsalt välja.

Nii Priit Rebane kui ka näiteks Ecosh tablettide maaletoojad aga viitavad viimastele uuringutele ja ütlevad, et liigne foolhappe kogus võib peita aneemia sümptomeid, mis on vitamiin B12 puuduse varane tundemärk. B12 on oluline närvide tervise säilitamiseks ja selle puudus võib viia segaduse ja dementsuseni ning tekitada isegi püsiva kahjustuse närvidele, seljaajule ja ajule.

Kas ma siis pissin liigse välja või hoopis võin saada püsiva närvikahjustuse, sest tegelikult vajas mu keha hoopis foolhappe asemel vitamiini B12?

Suures hädas pöördun taas arsti poole. Kirjutan perearst Marta Velganile ja saan mõne tunniga vastuse.

“Üldiselt toidulisandites leiduv foolhape on sünteetiline vorm, mille meie keha peab ümber tegema niinimetatud aktiivseks vormiks ehk metüülfolaadiks, millel on meie kehas erinevad funktsioonid. Osadel inimestel võib see konversioon olla ebaefektiivne (MTHFR geeni erinevate variantide tõttu) ning hetkel arvatakse ja uuritakse, et võib olla tõesti metüülfolaadi vormina oleks see paremini omastatav,” selgitab perearst Marta Velgan.

Rõõmustan: “No näete! Isegi arst üleb, et metüülfolaat on parem!”

Kuid loen siis doktor Velgani kirja edasi.

“Samas ei leidu praktiliselt üldse uuringuid, mis oleks neid kahte vormi omavahel võrrelnud. Üks ravimiuuring on hetkel pooleli. Samas raseduse ajal foolhappe võtmise osas on uuringuid palju ning on leitud, et see on efektiivne neuraaltoruhäirete ennetuses,” põhjendab Velgan, miks raseduse ajal foolhappe võtmine oluline on.

Ja Velgan ei räägi ainult enda kogemusele tuginedes, vaid võtab appi ka  Ameerika teadlased, kes ütlevad selgelt:

“Ei ole ühtegi teaduslikku uuringut, mis näitaks, et  toidulisandid, mis sisaldavad metüülfolaati aitaksid sünnidefekte vältida.”

Usalda õppinud eksperti

Kui ämmaemand või naistearst soovitab võtta foolhapet, siis üldjuhul on sul seda vaja ka võtta. Nii ämmaemandad kui arstid õpivad ülikoolis rohkem kui neli aastat ning nad on üldjuhul oma ala entusiastid ja kõikvõimalike teadusuuringute kursis. Nad teavad, mida nad teevad.

Toidulisandipurgi asemel värske toit

Ma sooviks, et palju rohkem räägitakse tervisliku toitumise vajalikkusest, mitte sellest, et haara kapsel siit ja teine sealt. Näiteks vajaliku foolhappe saab inimene kätte ka toidust. Nii saab näiteks vajaliku 300 μg foolhapet kätte sellistest toitudest:

  • 25 g pärmis
  • 150 g spinatis või lehtkapsas
  • 300 g keedetud ubades
  • 270 g maapähklites
  • 300 g kuumtöödeldud brokolis
  • 570 g teraleivas
  • 840 g maasikates

Arvestades kui palju kullakaevajaid toidulisandite turul tegutseb, oleks hädavajalik, et me harjuksime toidulisandite puhul arstilt nõu küsima.  Nagu näha, siis arstile kirjutamisest on kasu. Praegu pigem tormame apteeki ja krahmame sealt esimesed ettejuhtuvad purgid kaasa toetades nii miljarditesse paisunud toidulisandite äri. Me ei taha ju tegelikult seda teha. Ja eriti ei taha me seda oma tervise hinnaga teha.

Jaga meiega oma kogemusi foolhappega: Mida Sinu arst foolhappe kohta raseduse ajal ütles ja millist foolhapet Sa võtsid?