100 000 eestlast on tööl läbi põlenud. Aga sina? Millised on ohumärgid?

Uuringud näitavad, et umbes 15% inimestest on tööl läbi põlenud. Eestis teeb see 100 000 inimest. Rahvusvahelistes uuringutes on leitud, et Covidi-perioodil võib läbipõlenute hulk olla 20-25%. Eestis tähendaks see suurusjärgus 130-160 000 inimest.

Läbipõlemine saabub enamasti ka enne, kui inimene ise aru saab. Kuu aega tagasi jagasid Laseris oma läbipõlemise lugu Sandra Vabarna, Liisa Pulk ja Loore Aaslav-Kaasik ja Marii Karell ja kõiki neid tabas see ootamatult.

Mis aitaks aru saada, et oled läbi põlemas?

Esimene ohumärk: kiire-kiire-kiire

„Läbi põlevad just need inimesed, kel on kogu aeg kiire – ja kes tegutsevad pikka aega suure intensiivsusega. Neid kannustavad kiirendavad emotsioonid, pingsus, valmisolek 24/7 reageerida ja tegutsema söösta, plahvatuslik inspiratsioon, intensiivne sisemine põlemine,“ selgitab psühhiaater ja koolitaja Helena Lass.

„Kõik tundus õudselt hästi, et paremini sa ei saaks enam midagi tahtagi. Ma elasingi reaalsuses oma „unistuste elu“, nii et ma ei näinud, et see võib viia kuhugi halba kohta välja,“ jagas näitleja Liisa Pulk kuutaguses intervjuus.

Kuid kõige parem on tabada end just selles faasis, kus kõik on justkui veel hästi. „Seda just tasubki märgata, et kiired, kõrge energiaga emotsioonid on kogu aeg laes ning rahunemise perioode jääb järjest vähemaks,“ ütleb Helena Lass.

Siin faasis aitab veel vana hea „võta aeg maha“. Puhka, loe, mediteeri, käi looduses, tegele joogaga, õpi oma emotsioone juhtima või nalja tegema (loe altpoolt).  

Teine ohumärk: füüsis läheb pingesse

Pidev „kiire-kiire-kiire“ seisund kutsub esile muutused ka füüsises: ajus käivitub stressikeskus, inimene on pidevas võitle-või-põgene seisundis, neerupealistest paisatakse verre stressihormoone ja adrenaliini.

Vererõhk tõuseb, ainevahetus kiireneb, hingamine sageneb või peatub hoopis, lihased pingestuvad. Selline keemiline reaktsioon on välja kujunenud selleks, et inimene suudaks end ohuolukorras kiiresti mobiliseerida. Keha koondab kõik oma jõuvarud üheks otsustavaks pingutuseks.

Kui „kiire-kiire-kiire“ seisund muutub krooniliseks, põletad sa tohutus koguses ressursse – kuni ühel hetkel need ammenduvad.

Kui oled jõudnud siia faasi, siis on oluline maandada nii emotsionaalseid kui füüsilisi pingeid: piisav uni, täisväärtuslik toitumine, massaaž, trenn või käik loodusesse. Joogahuvilised võivad kasutada erinevaid hingamistehnikaid.

Kolmas ohumärk: passiivsus

Helena Lass: “Kui inimene ise oma aktiivseid emotsioone ei vähenda, lülitub sisse looduslik kaitsemehhanism, mis käivitab aeglustavad emotsioonid, nt kurbus, väsimus, tahtejõuetus, resignatsioon.

Need rasked emotsioonid iseloomustavadki läbipõlemise viimast faasi. Uuringute järgi kogebki 86% läbipõlenud inimestest depressiooni sümptomeid, mille hulka kuuluvadki esmajoones äärmuslikult aeglustavad emotsioonid: mõttetus, tahtetus, apaatia, väärtusetus jt.

Sellesse punkti jõudnud inimesed tunnevad tihti lootusetust ja ärevust, produktiivsus väheneb ning töö ei huvita enam. Nad annavad alla ja tunnevad tihti, et nende võimuses ei ole olukorda muuta. Meil kõigil on elus ja tööl tagasilööke, kuid läbi põlenud inimene kogeb neid isikliku läbikukkumisena.

Kui tunned ennast siin ära, tuleb aeg maha võtta, vajadusel konsulteerida spetsialistiga.

Neljas ohumärk: lööd käega

Kui see sisemine võitlus iseendaga on kestnud piisavalt kaua, hakkab see paistma ka väljapoole. Need on läbipõlemisega kaasneva apaatia välised märgid:

  • Annad järele oma tegevuse kvaliteedis.
  • Oled loobunud pingutamast.
  • Annad reeglites järele.
  • Lased tähtaegadel mööda minna.
  • Teed sarkastilisi ja küünilisi nalju.
  • Väldid kontakte kolleegidega.
  • Ei astu enda eest välja.

Maailma terviseorganisatsioon (WHO) kirjeldabki läbipõlemist kui sündroomi, mis tekib kroonilise tööga seotud stressi tagajärjel. Sellel on kolm mõõdet:

  • Kurnatus ehk füüsiline ja emotsionaalne väsimus, häiritud mälu, mõtlemisprotsessid, tähelepanuvõime ja loovus.
  • Võõrandumine ehk pettumine oma töös. Võõrandumisega võib kaasneda küünilisus oma töökoha ja kolleegide suhtes, inimene distantseerib end organisatsioonist ja tööalasest rollist.
  • Vähenenud töö- ja tegutsemisvõime, mis teevad keskendumise raskeks ja pärsivad loovust ning sellega koos kaob motivatsioon.

Asja teeb keeruliseks ka see, et läbipõlenud inimesed võivad kuid ja isegi aastaid taluda ebanormaalseid olusid, sest neis lihtsalt puudub jõud tekkinud probleeme väljendada ja olukorda muuta.

Viimane jõupingutus ja enda üles “boostimine”

Kaitsereaktsiooni faasis olevat inimest tunneb ära püüdluste kaudu saavutada endist aktiivsust – suurenevad kohvikogused, ärrituvus, agressiivsus, sageneb ekstreemne käitumine, inimesest võib saada tülinorija.

Helena Lass: „Kõik need tegevused aitavad vallandada keha aktiveerivaid stressihormoone, et võidelda raskete emotsioonide ja väsimusega, mille looduslik kaitsemehhanism on sisse lülitanud.“ Kuna selleks ajaks on inimese efektiivsus oluliselt vähenenud, on tal nüüd veel enam kiire-kiire-kiire asju kui enne.

Võta aeg maha ja otsi abi

Aja mahavõtmine tundub sellises faasis mõistusevastane, kuid just seda tuleks siin kindlasti teha.

Teiseks tuleks teha vereanalüüsid ja kontrollida üldist terviseseisundit. Enne siia punkti jõudmist on keha väga palju ressursse kulutanud ning krooniline stress ja läbipõlemine suurendavad oluliselt südamehaiguste aga ka diabeediriski.

Helena Lass: „Samuti tuleks võtta aega uurida, kuhu ja miks ma torman? Mida ma üritan kompenseerida? Millised emotsioonid mind juhivad? Tihti kuuluvad läbipõlemiseni viivate emotsioonide sekka rahulolematus, saavutusvajadus, soov olla vajalik.“

Kas sina oled ka läbi põlenud?

Siin on mõned küsimused, mis aitavad sul ohumärke ära tunda:

  • Sinu produktiivsus on vähenenud.
  • Tunned, et sul pole oma tegevuste üle kontrolli.
  • Tunned, et väärid enamat.
  • Mõtled sageli: see ei ole see, mille pärast ma seda tegema hakkasin.

Mitte kõik, kes tunnevad end justkui läbi põlenud, ei koge läbipõlemise sündroomi kõiki tahke. Ülekoormatusega kaasnenud kurnatusest on lihtsam taastuda kui täielikust läbipõlemisest, millega kaasneb ka küünilisus, negativism ning produktiivsuse oluline vähenemine.

Asi pole üksnes sinus!

Läbipõlemine ei ole siiski vaid inimese isiklik probleem. Läbipõlemist uurinud teadlased on ühel meelel, et läbipõlemise sündroom on tegelikult töökeskkonna probleem. Uuringutes on leitud, et läbipõlemist mõjutavad enim:

  1. Töökoormus on paigast ära ja puhkuseks ei jää aega.
  2. Tunne, et sul pole oma tegevuste üle kontrolli.
  3. Tunne, et annad rohkem kui vastu saad.
  4. Usalduse ja toetuse puudumine.
  5. Ebaõiglus.
  6. Väärtuskonflikt.

Inimesed põlevad läbi, isegi kui ühes-kahes neist valdkondadest on tööl midagi paigast ära.

Asi pole seega ainult sinus või selles, kui hästi sa suudad ennast, oma aega ja emotsioone juhtida. See on nii eriti praegusel ajal, kus on hästi palju välist määramatust.

Rohkem positiivseid emotsioone

Puhkus on muidugi a ja o, kuid läbipõlemise ennetamiseks on oluline teha neid asju, mis panevad sind end paremini tundma ja tekitavad positiivseid emotsioone.

Naerul on oluline teraapiline toime: Kui naerame, siis toodab meie aju häid ja kasulikke hormoone. Endorfiinid vähendavad stressi ja teevad tuju heaks (aju toodab endorfiine näiteks ka siis, kui teeme trenni). Ja naerdes toodab meie aju ka oksüdotsiini, mis on seotud läheduse ja turvatundega.

Kui tundub, et millegi üle pole rõõmustada, siis saab õppida sihilikult maailma läbi huumoriprisma vaatama. Hormoonide seisukohast ei ole ju vahet, kas naerame kergete, helgete või raskete hetkede üle.

Õpi asju huumoriga võtma!

  1. Kirjuta iga päeva lõpus välja viis märkamist oma päevast – lihtsad asjad. Need ei pea isegi naljakad olema.
  2. Ja siis keera sellele vint peale või leia mõni vastand, mis toob selles olukorras peituva huumori esile.

Just selliseid soovitusi jagab naeru ja naljategemise tähtsust uurinud Princetoni Ülikooli professor Jennifer Aaker hiljutises podcast’is: “Inimesed arvavad, et naljategemine on seotud oskusega tühjast kohast mõelda välja täiuslik puänt, kuid pigem on see seotud selle märkamisega, mis on sinu elus tegelikult toimunud. Sa alustad tõest, kuid küsid siis endalt: kuidas ma saan anda sellele üllatava või ootamatu pöörde.”

Huumori tervendavast jõust rääkisid mõni aeg tagasi ka Marii Karell ja Märt Avandi. Loe intervjuud siit.