Marii Karell läbipõlemisest: Lõpuks oli kõiges süüdi abikaasa

See sai alguse sellest, et ma ei saanud magada. Öine montaaž oli unerütmi totaalselt sassi ajanud, samal ajal pitsitas mure koroona tõttu. Eriti veel lapse pärast. Samal ajal oli hästi palju asju käsil.

Kui juba mitmendat ööd järjest uni kell pool neli varahommikul läinud, siis oli see märk sellest, et režiim on paigast ära. Efektiivseks toimimiseks vajan vähemalt 3 joogatreeningut nädalas, jalutamist ja rattasõitu/suusatamist värskes õhus, 8 tundi und ja värsket tervislikku toitu. Kui ma ei jõua õhtul kell 22 magama, siis ma ei jaksa hommikul kell 6 tõusta, ei jõua oma vajalikke töid-tegemisi tehtud ja nii need asjad kuhjuvad.

Ja kui asjad hakkavad kuhjuma, siis jälle ei saa öösel magada. Lõputu ring. Sain režiimi enam-vähem paika, aga ikka oli tohutu ärevus ja tohutu väsimus. Ärevus kurnab arutult. Sa lihtsalt tunned, kuidas sa ei jaksa rohkem muretseda. Aga ikka muretsed.

Millal läheb nali üle piiri?

Siis tuli tujukus. Alguses sai seda peita iroonia või küüniliste naljade taha. Aga lõpuks on igas küünilises naljas terake tõtt. Teravad naljad hakkasid tasapisi lihtsalt teravustega asenduma. Ebaviisakusega.

Väga kergelt tuli ärrituvus. Närviminek. Vihastamine. Igat asja võis teha kas õigesti või valesti, vahepealset neutraalset tooni, et lihtsalt tehti midagi, polnud.

Lõpuks ma olin nii vihane, et süüdistasin põhimõtteliselt igas asjas abikaasat. Ei saa välistada, et osades kohtades tal lasus ka teatud vastutus, aga kindlasti mitte kõiges.

Faking võti ei lähe faking auku!

Kõige hullemad hetked olid need, kus kõht oli tühi, aga samal ajal oli vaja mingi mõttetu olmeprobleem veel ära lahendada. Umbes võti ei tulnud kotist välja, et saaks tuppa sööma minna. Missugune meeletu viha sellest võib kerkida!

Postkastis on pidevalt kirjad, mis ootavad vastust. Kuskil on tähtajad, mis nõuavad lepinguni jõudmist. Kuskil peaksid asuma uued innovaatilised ideed, aga nendeni ma ei küündi, sest mul on nii palju olmeprobleeme, millega tegeleda.

Lõpuks kui olin juba täielik närvipundar ja kuidagi läbi udu adusin, et sellisena pole ma eriti efektiivne ja tore ema, abikaasa ega kolleeg, siis saatsin töökaaslastele kirja: kavatsen järgmised kaks kuud puhata. Kui sul tekib tahtmine mulle helistada, siis ära helista. Tahad kirjutada, siis enne mõtle, kas on ikka nii väga vaja. Kopeerisin selle sõnastuse põhimõtteliselt Bolti tootearendusjuhi Jevgeni Kabanovi intervjuust.

Põlesin läbi enne kui aru sain?

Ma tahaks loota, et ma sain napilt enne rattalt maha, kui see protsess oleks kulmineerunud heledaleegilise läbipõlemisega. Aga ega ma ju tegelikult ei tea. Sest nagu ütleb juhtimiskoolitaja Raimo Ülavere tänases Laseris, siis inimesed põlevad enne läbi kui nad arugi saavad.

Kõik need lood, mida räägivad täna õhtul lavastaarid Liisa Pulk, Sandra Vabarna ja endine näitleja Loore Martma, nüüdne koolitaja Loore Aaslav-Kaasik, kõlavad mulle tuttavana.

Mida rohkem on ühes päevas erinevaid teemasid ja erinevaid kontakte, seda raskem on öösel pead tühjaks saada. Kui mul on 5 intervjuud, igaüks erinevast ooperist, ja ma tean, et nende sooritamiseks tuleb 120% kohal olla ja just selle 1,5h tunni jooksul maksimaalselt panustada, et intervjueeritaval oleks hea olla ning pärast oleks kõigil seda tore vaadata, siis õhtu lõpuks ajab see pea täiesti virr-varri. Ja ma imestan, kuidas presidendid või peaministrid seda teevad?!

Millised meetmed kasutusele võtsin?

Pea puhtana hoidmiseks tuleb võtta kasutusele meetmed. Panin voodi kõrvale paberi ja pliiatsi, et kui miski öösel õudselt oluline tundub, siis panen selle kirja. Nii tean, et see pole hommikuks meelest läinud ja saan küsimusega tegeleda siis kui ei ole parasjagu magamiseaeg.

See on hämmastav kui vähetähtsad need märkmed hommikuti tunduvad! Aga öösel, enne kirja panekut, on need maailma kõige tähtsamad asjad!

Ma liigun iga päev. Teen ka trenni. Kasutan mediteerimiseks äppe. Loen koos lapsega. Loen ilma lapseta. Kuulan podcaste. Toitun tervislikult ja võimalusel valmistame söögi kodus endakasvatatud asjadest ise. Õpime lapsega koos muusikat. Käin temaga kinos. See kõik aitab pea korras hoida. Ja see kõik tagab selle, et ma jõuan tegelikult rohkem. Mul on rohkem energiat ja ma olen paremas tujus.

Stress ja läbipõlemine on tõsised asjad, millest tuleks avameelselt rääkida, et igaüks läbi teiste kogemuste leiaks nippe, kuidas viimasel hetkel pidurit tõmmata või üleüldse mitte nii äärekese peale sattuda. Kuivõrd kõikide psühhoterapeutide ajad on niikuinii pungil täis, siis püüame üksteist toetades kuidagi hakkama saada. Olgem lahked enda ja teiste suhtes. Sest see, mida sa teed täna, määrab sinu tuleviku.