Moeröögatusest õudusunenägu ehk geelküüned, mis oleks võinud olemata olla

Aga kõigil ju on geelküüned! Ja nendega on tõesti mugav!

Noore naisena oled ümbritseva poolt üsnagi suuresti mõjutatav.

Kuna geelküünte kasutamist propageeritakse tõesti igal pool – enamik lauljannasid ning näitlejannasid kasutavad neid, sõbrannad kasutavad, nende emad kasutavad, mu juuksur kasutab ja nii edasi.

Ehk siis kohti, kus nende kasutamist kiidetakse, leiad alati.

Milleks võrkpall kui küüned on võrratud?!

Arvan, et võisin tol ajal olla umbes 16-aastane, kui esimest korda endale geelküüned panna lasin. Kindlasti olin siis veel alaealine.
Ja pidin tõdema, et tõesti oli mugav! Värv ja disain küüntel ei kulunud maha ja käed olid justkui koguaeg korras.

Kui muidugi välja arvata fakt, et koolis kehalise kasvatuse tunnis võrkpalli mängimine varasemast veidi keerukamaks osutus.

Olin üsna pühendunud geelküünte kasutaja ning esimesed paar aastat sain neid ka rahuliku südamega kanda.

Kuniks ühel korral peale küünehooldust küünevallid üles paistetasid ning tohutult sügelema hakkasid.

Appi, ma ei saa magada!

Küünetehnik arvas, et ju uuest geelist see pisikene allergia tekkis ning sõin perearsti soovitusel allergiatablette ja ootasin, et lööve taanduks. Tõsi, lööve kaduski esimesel korral umbes 3-4 päevaga.

Paraku mitte jäädavalt.

Kõik kordus ning peale järgmist hooldust sattusin samasuguse allergiarünnaku ohvriks. Ainult, et seekord püsis lööve pikemalt ning kadus umbes nädalaga.

Sügelevad käed ei lasknud lõpuks isegi korralikult magada. Ärkasin meeletult sügelevate sõrmede tõttu korduvalt öösiti üles.

Raske südamega võtsin tol ajal vastu otsuse, et pean oma kirjutest küünistest siiski loobuma ning vaatama, mis värk selle allergiaga siis toimub.

Ette ruttavalt võin öelda, et allergia kadus peaaegu koheselt, kui olin taaskord oma naturaalsete küüntega.
Sestap ei kasutanud ma enam geelküüsi umbes mõned aastad kui ühel hetkel tuttav küünetehnik mainis, et “Allergia läheb ajaga tavaliselt üle. Ja no tooted on ka muutunud vahepeal seega proovi ikka!”

Mõeldud – tehtud!

Ja suur oli minu imestus, kui sel korral sain umbes 2-3 korda hoolduses käia sedasi, et mingit löövet ei tekkinudki.

Olin juba arvanud, et seljatasin allergia ning pidasin juba mõtteis plaani, kellele ma enda varutud Zyrteci tabletipakke siis pakun, et need raisku ei läheks.

Kuid õnn uutest geelküüntest jäi üpriski üürikeseks, kui peale järgnevat hoolduses käiku allergia juba koduteel end ilmutas.

Lõhenenud küünealused – ei aitäh!

Hullem kui eales varem!

Allergia comeback oli hullem kui kunagi varem – iga viimnegi mu sõrmeküüne alusest osast oli lõhenenud ning verine!

Küünevallid täis imepisikesi maailma kõige hullemini sügelevaid vesiville ning sõrmed üleüldiselt paistes, justkui kaoksid tutikad roosad küüned nende vahele lihtsalt ära.

Ka esimesel korral olin arstile allergiast rääkinud ning tol korral soovitaski ta mul allergiatablette võtta, kui neid geelküüsi tõesti vaja läheb.
Sel korral käisin samuti arstil kuid enam ta mulle valikut ei andnud – küüned pole minu jaoks!

Imepisikesi vesiville täis küünevallid

Kuna mu sõrmed olid tohutult valusad, siis kohe neid eemaldama ma ka ei julgenud minna.

Sõin kodus tablette ning ootasin, et allergia veidikenegi taanduks. Selleks hetkeks oli isegi käte pesemine ning duši all käimine lõhenenud sõrmede pärast jube piinarikas.

Mu abikaasa ütles sellepeale, et “loll, aga järjekindel!”

Tagantjärele mõtlen ise sama – ma ju teadsin, et mul on allergia kuid ikka võtsin tarvilikuks pigem uuesti riskida.

Tänaseks olen aastaid juba geelküünte vaba ning tunnen ennast oma loomulikus nahas hästi!
Tollane sõrmede kordasaamine võttis aega mitu kuud, kuid mul läks siiski õnneks ja kõik taandus.

Jah, pean küünte korras hoidmiseks ise kodus rohkem vaeva nägema, kuid ausalt öeldes on puhas mugavus ka see, kui saad omada terveid sõrmeküüsi!

Loe lisaks, miks geelküüned siiski nii ohtlikud on.