Ohtlik! Ära jäta veepudelit päikese kätte

Praeguste kuumalainetega ei minda kuhugi pikematele sõitudele, ilma et joogipudel kaasas ei oleks. Küll aga autos ja kuuma päikese käes seisev plastpudel võib muutuda juba  lühikese ajaga mürgiseks võlujoogiks, kus pudelist hakkavad lekkima osakesed, mis toovad tõsise mürgistuse ja hilisema vähkkasvajate tekke. 

Euroopas enimkasutatavad PET pudelid, milles müüakse meile nii vesi kui ka karastusjoogid on valmistatud ettenähtud regulatsioonidega ja peaks olema meile “ohutud”. See ohutud tähendab, et pudelist võivad lekkida osakesed ja ained, kuid üliväikeses koguses, mida peetakse inimesele ohutuks, teatud tingimustes. Üldjuhul need tingimused on toatemperatuuril, teatud aja jooksul ning UV-kiirguse eest kaitstud keskkonnas. 

Tartu Ülikooli ökotoksikoloogia teadur Randel Kreitsberg selgitab PET pudelitest kemikaalide eraldumisest jooki: “See sõltub palju sellest, mis seal pudelis sees on. Näiteks on erinevus karboniseeritud ja niiöelda tavalisel veel. Esimese puhul eritub formaldehüüdi ja atseetaldehüüdi vette juba 20 kraadi juures, tavalise vee puhul aga alates 50-60 kraadist. Tegemist on muidugi väga madalate kontsentratsioonidega. Lisaks temperatuurile on ka oluline, kas UV-kiirgus jõuab pudelini või mitte (UV suurendab lagunemist).”

Kui tunned veidrat maitset, ära joo!

Päike ja temperatuur on see, mis hakkavad mõjutama seda pudelit nii kui see lahkub poeriiulilt. Mida rohkem UV-kiirgust ja kõrgemat temperatuuri, seda rohkem plasti koostisaineid sisse saab joodud.

Randa päevitama minnes seisavad veepudelid rätikute juures ning värske maitsega vesi on üsna kohe soe ja teise mekiga. Me kõik oleme tundnud seda imalat plastist maitset, kui veepudel on mõnda aega soojas seisnud. Eriti ilmneb see plastist korduvkasutatavate joogipudelite puhul. Kui tunneme seda maitset on asi juba päris hull!

“Jah, nii lõhn kui maitse on heaks indikatsiooniks nii PETi vee kui ka teiste ainete ja materjalide puhul (nt põrandakatted, liimid jne). Inimese nina tunneb juba väga madalaid kontsentratsioone ja nina tasub täitsa usaldada. Kui on ikka vedelikupuudus ja ohtlikult kuum ilm, siis joon mina ka plastimaitselist vett, aga kui on võimalik valida, siis pigem mitte”, selgitab Kreitsberg.

Kui jätta auto 28 kraadise päikese kätte tunniks ajaks, võib sealne sisetemperatuur jõuda juba üle 70 kraadi. National Centre for Biotechnology Information’i kohaselt on selgeks tehtud, et kui jook pudelis on suuremal temperatuuril kui 22 kraadi ja saavutab ka kraade nagu 70, siis võib juba ühe päeva jooksul pudelist lekkinud antimoni kogus ületada 11 korda suuremat kemikaali kogust, kui lubatud.

Mida kauem pudel soojas ja muutuvas temperatuuris seisab ning saab ka UV-kiirgust, seda suuremal määral äärmiselt mürgist kemikaali eraldub. 

Ei ole teada, kui kaua on vesi seisnud poeriiulil. Juba 3 kuud pudeldatud jook, mis on seisnud toatemperatuuril ja päikesevalguse eest kaitstuna, sisaldab hulgaliselt mürgiseid kemikaale

Ilma mürkideta plastpudelis jooki ei saa!

Kreitsberg selgitab mürgiste kemikaalide kohta, mis jooki võivad sattuda: “Rõhutan, et neid on väga madalatel kontsentratsioonidel, mis inimese tervisele üldjoontes kahjulikud ei ole. Kaasaegne tehnoloogia võimaldab mõõta kemikaale äärmiselt madalates kontsentratsioonides ja kui tundlike meetoditega otsida, siis leidub ohtlikult kõlavaid aineid absoluutselt kõikjal meie ümber. PET pudelitest võib vette erituda niiöelda plaanipäraseid plastiku valemis sisalduvaid aineid (mille sisaldused on kontrollitud ja seadustega reguleeritud) kui ka plaaniväliseid, mis jõuavad sinna näiteks sellest samast veest/joogist või pudeldamise protsessi ja erinevate töötluste käigus. Enam kirjeldatud aineteks, mis PETist välja leostuvad on formaldehüüd, atseetaldehüüd ja antimon. UV-kiirgus suurendab plastiku lagunemist ja sealt välja leostuvate ainete hulka.”

Formaldehüüd on kantserogeene ning põhjustab kõri-, nina- ja verevähki. Suures koguses formaldehüüdi allaneelamine võib põhjustada koomat ja hingamiselundite tõrgete tagajärjel surma. Formaldehüüdi allaneelamine võib põhjustada ka krampe, tugevat valu suus ja kõhus, iiveldust, oksendamist, šoki nähte, peapööritust, uimasust ja kõhulahtisust. 

Atseetaldehüüdi mürgistus põhjustab maksakahjustusi, oksendamist, kõhuvalu- ja lahtisust, hävitab närvirakke, mõjutab südametööd.

Antimon on ohtlik raskemetall, mille mürgistus põhjustab tõsist kõhulahtisust, oksendamist, minestamist, hingamisraskuseid, seede- ja kesknärvisüsteemi kahjustused. Krooniline antimoni mürgistus suurendab riski kopsu-, neeru- ja nahavähi tekkeks.

Kõiki neid aineid leidub ka äsja ostetud joogipudelis, kuid väikeses “ohutus” koguses. Kui inimene joob korra või paar sellist jooki, pole hullu, kuid on neid, kes teevad seda igapäevaselt või väga tihti. Nende tervis saab pikema aja vältel kindlasti mõjutatud ühte või teistmoodi. Näiteks antimon on raskemetall ja seda kehast väljutada on niigi keeruline.

Jalgratturid peaksid kindlasti eelistama terasest veepudelit plasti asemel

Isegi sellise lõõmava kuumusega voorib teedel hulgaliselt jalgrattureid, kellel korduvkasutatavast plastikust veepudel raami küljes on. Päike paistab pidevalt peale ja temperatuur ning UV saavad selle veega oma töö teha. Enamasti on need pudelid muust materjalist kui PET, millesse poes vesi pakendatud, kuid reaktsioon jääb samaks.

Mõned odavamad veepudelid pole veel vett näinudki, kuid kui kaas lahti keerata on tunda juba ebameeldivat plastiku lõhna. Veega pole võimalik seda lõhna ära loputada, vaid see soodustab just nende mürgiste kemikaalide rändamist jooki.

Samuti muudab UV-kiirgus plasti hapraks ja tekitab neisse mikroskoopilisi mõrasid, mis on ideaalseks elupaigaks miljonitele bakteritele. Pole vaja süüa halvaks läinud toitu, vaid võid saada toidumürgituse ka oma “puhtast” kaasas olevast joogiveest.

PET joogipudelid ei ole mõeldud korduvkasutamiseks

“PETi peetakse üldiselt suhteliselt ohutuks materjaliks, kuid ta pole loodud korduvkasutamiseks. Tegemist siiski ühekordseks kasutamiseks mõeldud plastiga ja korduvkasutatavaks joogipudeliks võtaks mina klaaspudeli. Samas, toatemperatuuril ja niiöelda tavatingimustes ei juhtu ka mitte midagi halba, kui PET pudeliga näiteks seenele minnes vett kaasa võtta – peab lihtsalt kuuma ja UV-d vältima. Ja isegi siis need 60 kraadiga välja leostuvad aineid ei ole hetke teadmiste põhjal eraldiseisvalt mürgised – õigemini, on mürgised küll, aga kontsentratsioonid on niivõrd madalad, et muretsema väga ei pea”, arvab Kreitsberg. 

Teadur lisab: “On uuringuid, kus on leitud kerget toksilisust madalate kontsentratsioonide segude puhul ja see on valdkond, millega toksikoloogid praegu jõudsalt tegelevad ja uurivad. See on siis olukord, kus kõik ained eraldiseisvalt on piisavalt madalate sisaldustega, et mürgised ei ole, kuid nende omavaheline segu ja interaktsioonid võivad osutuda mürgiseks. Nii et natuke on selles teemas teadmatust ka.”

Nii nagu ei tohiks autosse kuumal suvepäeval jätta ei last ega koera, ei tohiks seda teha ka oma plastist veepudeliga. Olles juba ostnud joogi plastpudelis, tuleks see tarbida koheselt ära ning mitte jätta seisma. Veel parem oleks olla keskkonnasõbralikum ja osta korduvkasutatav joogipudel klaasist või terasest, mis peab vastu aastaid, reostab vähem keskkonda ja ei eralda meile tarbimisel ohtlikke aineid.