TTÜ teadlane selgitab, mis “mustad vingerdajad” ühekordsete maskide sees päriselt peidus on

Internetti on viimastel päevadel tabanud täielik maskiussi paanika. Sajad inimesed jagavad videosid ühekordsetest maskidest, kus näha musti vingerdavaid ussitaolisi asju. Olime Laseris täiesti veendunud, et tegemist on lavastatud petuvideotega. Uudishimu sai meist aga võitu ja vaatasime ka enda toimetuses kasutatavaid maske veidi lähemalt ja tõepoolest: maskide sees olidki väikesed mustad vingerdajad.

Palusime TTÜ Keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur Tiit Lukkil selgitada, millega on tegemist.

Kuidas teha kindlaks, millega on tegu?

“Meetodeid on mitmeid. Alustama peaks alati mikroskoobist ja vaatama seda leidu väga suure suurendusega (1000x), et lisaks üldisele kujule püüda identifitseerida ka vingerdaja peenstruktuure. Antud olukorras saab juba valgusmikroskoobi all aimu, et kuju ja läbimõõtu arvestades võiks olla tegemist puuvilla kiuga.”

Maskist leitud vingerdaja: ülal 32-kordse suurendusega ja all 1000-kordse suurendusega.

“Kuna maskist leitud kiud oli võrdlemisi väikese läbimõõduga, siis otsustasin läbi viia fiiberdifraktsiooni eksperimendi, mis annab infot selle materjali kristallilise struktuuri kohta.

Fiiberdifraktsioon võimaldab meil kas valideerida või nimekirjast maha tõmmata erinevad materjalikandidaadid. Kuna tselluloos interakteerub röntgenkiirtega väga erilisel moel, siis on võimalik fiiberdifraktsiooni abil eristada seda, kas tselluloos on taimset või bakteriaalset päritolu või on hoopis keemiliselt juba modifitseeritud.

Näiteks nimetatakse viskooskiudu ja rayon-kiudu regenereeritud tselluloosideks. Kõiki põhilisi tselluloosivorme on seega võimalik fiiberdifraktsioonis üksteisest eristada. Antud kirurgilisest maskist eraldatud kiu näol on tegu loodusliku tselluloosiga, mis pärineb suure tõenäosusega puuvillast.”

Kas saab ikka olla kindel, et need ei ole ussid?

“Saab küll olla kindel! Kohe päris kindlasti saab kindel olla. Ma veetsin eile ligi 12 tundi kolme erineva mikroskoobi ja röntgendifraktomeetri taga, et kindlaks teha, mis kiududega tegu on. NEED EI OLE USSID.”

Vingerdaja päritolu tegi Tiit Lukk kindlaks selle difraktomeetriga, mis koosneb röntgenkiireallikast, goniomeetrist, millele kinnitatakse kristall (antud juhul semikristalliline fiiber), kiirepeatisest ning detektorist.

Kuskohast need “vingerdajad” pärit on?

“Tegu on taimset päritolu kiududega – see on kindel. Millisest taimest need kiud pärinevad, on juba natukene keerulisem teema ja selle väljaselgitamise jaoks peab vaatama materjali natukene lähemalt. Morfoloogiliselt välispidiste tunnuste alusel on tegu puuvillaseemne karvakiududega (teisisõnu puuvill), mis koosnevad suuresti (>90%) tselluloosist.”

Videol on näha taimset päritolu kiud, mis teevad naljakaid vigureid, kui neile peale hingata. Seda nimetatakse hüdreerimiseks.

“Uurimiseks võetud ühekordsete maskide seest leidsin ma puuvillakiudusid, mis olid värvitud punaseks või siniseks ning olid identse diameetri ja kujuga. Puuvillakiu iseloomulikuks tunnuseks on keerud kiul, mis tekivad suure läbimõõduga kiu kollapseerumisel. Selliseid morfoloogilisi iseärasusi võib mikroskoobis näha ka antud “maskiusside” puhul.”

Kuidas need taimset päritolu kiud maski sisse satuvad?

“Paraku elame me parasvöötmes ja oleme alajahtumise vältimiseks sunnitud kandma riideid. Niisamuti kannavad riideid ka need inimesed, kes on seotud maskide tootmisega. Ma usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et enamus tsiviliseeritud ühiskonnast kannab riideid. Seega erinevatest tekstiilist pärinevate kiudude sattumine ühekordsetesse maskides on arvatavasti üpris tavaline ja see ei ole ka probleem, kuna kirurgilised maskid steriliseeritakse enne tehasest välja saatmist.”

Mis juhtub mu tervisega, kui ma neid taimseid kiude sisse hingan?

“Igas hingetõmbes, mida te teete siseruumides, on tolmukübemeid kordades rohkem kui neid “tselluloosi-usse” terves maskis. Oma eksperimenti ettevalmistades leidsin ma keskmiselt vaid 2-3 sellist imepisikest, silmaga vaevu nähtavat kiudu iga maski seest. Püüdke vaadelda päikeselisel päeval siseruumi õhustikku ja märkate, et ühes hingetõmbes on sarnaseid osakesi ilmselt kümneid kui mitte sadu.”

Miks nad liigutavad ja kuju muudavad, kui nad ussid ei ole?

“Tselluloos koosneb beeta(1,4)-sidestatud beeta-D-glükoosi molekulidest. Tselluloosi näol on tegelikult tegu polüooliga, mis on kiulise (poolenisti kristalse) struktuuriga. Polüool tähendab seda, et molekulil on rohkelt hüdroksüülrühmasid. Suhkrud on keemilises mõttes alkoholid. Tselluloos on aga nende alkoholide polümeer. Need hüdroksüülid on ka põhjuseks, miks taimsetest kiududest valmistatud materjalid märguvad. Need samad hüdroksüülrühmad moodustavad keskkonda sattunud veemolekulidega vesiniksidemeid ning nendel veemolekulidel meeldib selle materjaliga “hängida”.

Tselluloos on seega hügroskoopne ehk teisisõnu tõmbab vett ligi. Eeldatavasti liiguvad kõik inimesed ringi kuivade riietega ja kui õhuniiskus ei ole liialt suur, siis on ka riided kuivad.”

Miks taimsed tselluloosirohked kiud siis ennast liigutavad, kui satuvad äkki kõrge õhuniiskusega keskkonda?

“Põhjuseks on just need samad järsku moodustuvad vesiniksidemed, mis ühes kiu osas võivad põhjustada mingite pingete tekkimist, sest vesi tõmbab kaks otsa omavahel kokku, teises kiu osas aga võivad tänu sellele mingid pinged vastupidi maanduda. Sedasi ärkabki see materjal justkui ellu ja hakkab ennast liigutama nagu uss.

Näiteks vanad hügromeetrid, millega mõõdetakse õhuniiskust, sisaldavad just lambavilla, sest ka selle kiud kas pikeneb või lüheneb tulenevalt õhuniiskusest. Mõnel lähevad ju juuksedki peale duši all käiku lokki. Füüsika on sama!”

Vaata lisaks:

Fiiberdifraktsioonanalüüs ühekordsest maskist eraldatud tundmatust kiust