Jõgeva sordiaretajad soovitavad: köögiviljaseemned, mida iga õige eestlane sel kevadel mulda peab panema

Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur Ingrid Benderi sõnul kaaluvad eestimaised sordid peaaegu igas asjas välismaised sordid üles. Üks miinus on vaid kodumaistel tomatitel – kehvade säilimisomaduste tõttu ei saa me oma maitsvaid tomateid välismaale transportida. Ehk siis: need on aretatud söömiseks, mitte kauge maa taha transpordiks. Hollandi tomati puhul on asi vastupidine.

Head Eesti sordid

Need on need sordid, mis on aretatud just meie kliimas kasvatamiseks ja mis on meile kõige maitsvamad. Kõiki neid seemneid saab osta Eesti Taimekasvatuse Instituudist, kuid populaarsemaid müüvad ka aianduspoed.

  • Tomat “Malle F1”

Varajane ja väga saagikas hübriidsort, kus kolme kuud peale tärkamist peaks olema igas kobaras umbes pool kilo tomateid. Taim on kõrgekasvuline ja vastupidav ruugehallitusele ja viljade lõhenemisele.

  • Tomat “Valve”

Kõige lihtsamini kasvatav Jõgevalt pärit tomatisort. Poolkõrgeks sirguval taimel tekib väga vähe külgvõrseid ja nende eemaldamisega pole vaja eriti tegeleda. Taim lõpetab ise ka kasvamise kuuenda või seitsmenda viljakobara pealt ja seega pole vaja ka latva eemaldada.

  • Tomat “Evelle”

2015. a aretatud varajane sort, mille viljad on kõik ühesuurused ja lõhenemiskindlad. Sort suurtootmisesse siiski ei sobi, sest viljad ei ole kõvad ega paksukoorelised, mis taluksid mõnenädalast säilitamist.

Millal külvata tomatiseemned? Kütteta kasvuhoone puhul on sobivam aeg külvata alates märtsi viimasest nädalast ehk siis umbes-täpselt praegu.

  • Aeduba “Lemmik”

“Lemmik” on suuresaagiline põõsasaeduba, mille kaunad saavutavad tärkamisest küpsuse kahe kuuga. Oad on väga hea maitsega ning kaunad paksude seintega, pikad ja kiududeta. Külvata tuleks neid mai lõpus reavahega 50 cm ja seemnete vahele jätta 10cm.

  • Porgand “Jõgeva Nantes”

Punakas-oranž  porgand, mille viljaliha on õrn, mahlakas ning väikese südamikuga. Sobib kasutada nii värskelt, keedetult kui ka külmutatult. Avamaale külvatakse mais-juunis ning “Jõgeva Nantes” eelistab kobedat, huumusrikast ja liivast mulda.

Korrates “Jõgeva Nantese” külvi 2-3 nädalaste vahedega, saab hõrke noori porgandeid nautida terve suvi läbi.

Pärandsordid ehk vanaema lemmikud

Pärandsordid on need sordid , mida kasvatasid juba meie vanaemad, sest ühel õigel pärandsordil peab olema vanust üle 50 aasta. Selleks, et head ja omamaised sordid ei asenduks võõramaiste ja pigem transpordiks kui söömiseks mõeldud sortidega, soovitame sel kevadel mulda pista midagi alljärgnevast.

  • Tomat “Koit”

Jõgeva Sordiaretuse Instituudis aretatud varane ning madalakasvuline kobartomat, mis on tomatisõprade seas oma suure ja punase ning maitsva vilja tõttu väga nõutud sort. Tärkamisest esimeste viljade valmimiseni kulub 105-115 päeva ja ühte kobarasse võib tulla koguni 12 tomatit.

  • Aedhernes “Aamisepp”

Suurte kaunadega väga maitsev hernes, mida asjatundjad peavad Eesti kõige maitsvamaks sordiks. Tähelepanu väärib ka fakt, et “Aamisepp” on hernes, mida saab korjata sirge seljaga: taim kasvab 50 päevaga pooleteise meetri pikkuseks.

Nipp! Külva eri vagudesse järjest Jõgeva sordid “Valma”, “Erme”, “Aamisepp”, “Herko” ja “Looming”. Nii tekib ühel päeval külvatud sortidest “hernekonveier”, sest eri sordid valmivad üksteise järel ja värske saak on kogu suvi peenras ootel.

  • Põldhernes “Mehis”

Hernesupp on tavaliselt kollane, aga roheline on ju märksa ilusam värv. Rohelise hernesupi saab Jõgeval aretatud põldhernest “Mehis”, mille seeme jääb roheliseks ka kuivatatult. Peale ilusa värvi ja väga hea maitse sobib “Mehis” supitegemiseks ka seetõttu, et tal on õhuke seemnekest ja kuivatatud herneid ei pea enne keetmist leotama.

  • Sibulad “Jõgeva 3” ja “Peipsiäärne”

Mõlemad sordid on väga hinnatud suure saagi, hea maitse ja suurepärase säilivuse tõttu. Omadustelt on nad sarnased, sest “Jõgeva 3” aretusel enam kui pool sajandit tagasi oli algmaterjaliks just rahvasort “Peipsiäärne”. Need on eestlaste lemmiksibulad, sest mugulates leiduvad kibeained annavad toidule erilise maitse, millega oleme aegade jooksul harjunud.

Sibulasordid jaotatakse kibedateks, poolkibedateks ja magusateks. ‘Jõgeva 3’ kuulub kibesibulate hulka.

Mulda pandud tippsibulast kasvatab ‘Jõgeva 3’ suure pesa, kus on 3–5 sibulat või rohkemgi. Kusjuures see pesas kasvamine on hea meelde jätta: nii on võimalik sügisel Poola ja Peipsi sibulal vahet teha. Peipsi sibulad kasvavad külg-külje kõrval ja tulemuseks on alt veidi kandilised mugulad. Poola sibulad seevaastu kasvavad ükshaaval ja on alt ümarad.

  • Kaalikad “Kohalik sinine” ja “Kõpu”

Mõlemad sordid on seest ilusad kollased ja väga hea maitsega. Kui eelitad pisemaid kaale, pane mulda “Kohalik sinine”, mille juurikad umbes poolekilosed. Kui aga meeltmööda kilosed ja suuremad mürakad, siis on kindel valik “Kõpu”.

Eestlase lemmik – kartul

Täpselt nii nagu oma õunaiaga eestlased teavad une pealt ‘Valge klaarõuna’, ‘Suislepa’ ja ‘Lambanina’ maitset, siis tegelikult on ka igal kartulisordil see õige ja äratuntav maitse.

  • Jõgeva kollane

Aretatud J. Aamisepa poolt ja sordina käiku antud juba pea 80 aastat tagasi: 1942. aastal. Pika kasvuajaga, kõrgete pealsetega violetsete õitega taim, hea lehemädaniku kindlus, nõrk mustakärnatekitaja suhtes. Hea ära tuntava maitsega mugulad. Sobivad nii keetmiseks, pudruks kui ka ahjus küpsetamiseks.

Julius Aamisepp ise kirjeldas sorti 1946. aastal nõnda: “…vähesobiv sööklatele, ent seda enam vastab see töötava rahva maitsele, kes eelistab jahusemaid kartuleid. Et mugulate kuju on ümarik, sile, madalate iduaukudega, seepärast on ka tema koorimine hõlpus. “

  • Ando

Ümarad kollase koore ja kollase sisuga mugulad, mis kõrge kuivaine sisalduse tõttu väga hea maitsega. Ei ole niisama kartul, vaid “Kuldmugul 2010” konkursi võitja.  Suure kulinaarse võimalusega sort: sobib keetmiseks, püreedeks ja ahjukartuliks.

  • Väike verev

See sort on hinnatud just oma suurepäraste maitseomaduste tõttu, sest välimuse poolest peavad teda paljud hoopis “seakartuliks”.  Kõige paremini tulebki Väikse verevi maitse esile just ahjus: võta eriti väikesed mugulad, pese hoolikalt, nõruta veest, kuivata ning maitsesta kartulid õli ja soolaga ning viska ahjupannile. Küpseta 250 kraadi juures helepruuniks ja naudi.

Vana sordina on “Väike verev” kõikidele praegustele haigustele suhteliselt vastuvõtlik aga tasub proovimist.

Need kolm vana head kartulisorti on Eesti sordilehel kirjas säilitussortidena ja seemnekasvatus toimub Jõgeval Eesti Taimekasvatuse Instituudis, kuskohast neid igaüks ka endale seemeks osta saab. Sealt samast saab osta ka kõiki teisi ülalmainitud viljade seemneid.

PS. Kui tellid seemned mujalt kui Jõgevalt, siis tasub enne üle vaadata meie mullune seemnete lugu siit, sest mõned köögiviljaseemned võivad olla ohtlike ainetega töödeldud.