Kaerahelbel ja kaerahelbel on vahe. Ja väga oluline vahe

“Tööstuslikke kaerahelbeid aurutatakse enne pressi alla minekut. Igasugune kuumtöötlemine annab säilivust juurde, aga vähendab toitainete ja mineraalainete osakaalu. Meie oma tootmises kuivatame tera sooja õhuga ära. Koorime tera ära ning kooritud tera surume mehaaniliselt helbepressiga lapikuks,” kirjeldab Tammejuure Mahetalu perenaine Karin Tiit.

Kuida ära tunda head ja õiget kaerahelvest?

“Toorhelbed on täidlasema ja kodusema maitsega. Neis on rohkem maitset ja kuivõrd on rohkem toitaineid, siis sa peaks saama ka sellest toidust kõhu rohkem täis. Maitset on rohkem,” räägib Tiit ja annab ühe hea nipi, mida poes käies jälgida:

“Kui on ilus ümmargune helves, siis on kuumutamisest ilmselt läbi käinud ja osa kasulikku on kadunud. Väiketootmise puhul helbe kuju võib olla sakiliste äärtega. Suurtööstustes aurutatakse ja pärast pressitakse, siis helves on ilus ümmargune. Aga ka kõik hea on kadunud.”

Mida kaeras kasulikku on?

Täistera kaeras on palju antioksüdante ja kasulikke taimeühendeid, mida nimetatakse polüfenoolideks. Kaer sisaldab ka mitmeid olulisi vitamiine, mineraale ja antioksüdantseid ühendeid: mangaan, magneesium, fosfor, folaat, vask, raud, tsink, B1 ja B5 vitamiinid.

Euroopa Toiduohutusameti hinnangul on leidnud teaduslikku tõestust kaeras rikkalikult leiduva vees lahustuva kiudaine kaera-betaaglükaan kolesteroolitaset langetav toime. Nii on lubatud isegi tervisealane väide: helbeid võib reklaamida kui kolesterooli alandavaid, kui neis on vähemalt 4 grammi β-glükaane 30 grammi süsivesikute kohta.

Uuringud on kinnitanud ka, et kolesteroolitaset langetav toime saavutatakse juhul, kui kaera beetaglükaani tarbitakse järjepidevalt kolm grammi päevas. Ühes kausikeses kaerahelbepudrus on umbes 2 grammi beetaglükaani. Seega halvast kolesteroolist lahti saamiseks tuleb süüa vähemalt poolteist kaussi putru. Siit saab beetaglükaanide kohta rohkem lugeda.

Kuidas saada maksimumi?

Et midagi head kaerast kaduma ei läheks, oleks kõige targem terve tera suhu pista.

Töötlemata teravilja terad ei ole aga just kõige kergemini seeditav toit, seega tuleb neid töödelda selliselt, et neist oleks su organismile miskit kasu ka. Seda eelkõige seetõttu, et tera välimine osa (kest) on mõeldud kaitsma tera karmide keskkonnamõjude eest. Viljatera kest on aga oma töös nii osav, et kui teda tarbida töötlemata, võib ta suust sisse minna ja teiselt poolt uuesti sama targalt välja tulla. See on muide üks väga hea taime paljunemisstrateegia: nii saab taim oma seemne leviala suurendada.

Seega tervete ja toorete kaeraterade söömine ei ole kõige mõistlikum tegevus. Kasu võib olla aga mahekaera söömisest. Jaa, ma tean, et me oleme siin kirjutanud, et ega suurt vahet pole toitainete sisalduses, kas vili on mahedalt või mitte kasvatatud.

Küll aga on teadlased siin hiljuti läbi viinud hunniku metaanalüüse, mis põhinesid 343 eelretsenseeritud publikatsioonil, ning nende töö põhjal saab öelda, et on näha statistiliselt olulisi ja tähenduslikke erinevusi mahepõllumajanduslike ja mittemahepõllumajanduslike põllukultuuride toitainete koostises.

Kõige tähtsam on see, et paljude antioksüdantide, näiteks nende samade ülal mainitud polüfenoolide kontsentratsioonid on mahepõllukultuurides oluliselt kõrgemad. Väiksemaid, kuid statistiliselt olulisi koostise erinevusi tuvastati ka karotenoidide ja vitamiinide hulka vaadates. Taaskord olid mahetoodang natukene rikkam.

Maheviljas on hoopis vähem aineid?

Jah. Ka see vastab tõele. Samast uuringust saab lugeda, et nii kaalutud kui ka kaalumata metaanalüüsid tuvastasid mahepõllukultuurides kaadmiumi (see on mürgine metall) ja üldlämmastiku oluliselt madalama kontsentratsiooni kui intensiivkultuurides.

Samuti on maheviljas vähem taimekaitsevahendi jääke. Õigemine pole neid seal üldse.

2019. aastal võeti Euroopas kaerast 489 taimekaitsevahendi proovi. Enamustest jääke ei leitud, kuid selle 489 hulgas on ka mahekaera proovid. Nende kasvatamisel mürke ei kasutatud ja seega ei saa ka mingeid jääke leiduda. Tavapõllumajanduse puhul on enim levinud kolme mürgi jäägid.

Milline on kõige tervislikum hommikupuder?

Just tera välimine kiht on oluline valguallikas. Kui tera välimine kiht eraldada, saab sellest teha kaerakliisid. Need on eriti tervislikud, sest lisaks kiudainetele sisaldab kaeraklii veel rohkem betaglükaani, (mis nagu me juba teame, alandab kolesterooli ja veresuhkru taset), rohkesti rasvhappeid ja tokoferooli (E-vitamiini)

Nii et kui tahad näiteks eriti tervislikku hommikusööki, siis hangi endale poest mahedad kaerakliid ja tee selle retsepti järgi putru. Kui tahad kõhtu veel rohkem täis saada, siis võib lisada ka ühe praemuna ja peotäie seemneid.

Kui soolane puder pole sinu teema, siis tervisliku variandi saamiseks kasuta suhkru asemel mett ja moosi asemel lisa peotäis marju sügavkülmast.

Pole üldse pudrusõber? Siis tasub siit lugeda toitumisteadlase Kaarel Adambergi soovitust, millised hommikuhelbed on okeid ja millised on täielik kräpp.

Tahad rohkem teadust teada?

Siit saad lugeda, kui palju on leitud kaerast erinevaid taimekaitsevahendite jääke, kuidas kaerahelveste töötlemine mõjutab nende tervislikkust ning mis värk täpselt selle beeta-glükaaniga on.

2019 European Union report on pesticide residues – Annex I: EU-coordinated programme data visualization – oats

Processing of oats and the impact of processing operations on nutrition and health benefits

Cereal B-Glucans: The Impact of Processing and How It Affects Physiological Responses