Tulge mõistusele, jätke see taimsetest piimadest rääkimine järele!

Kaerapiim, sojapiim, mandlipiim, hernepiim, kookospiim, riisipiim. Need on meil juba lettidel. Mida järgmiseks, kapsapiim, kartulipiim ja peedipiim? Okei-okei, see oli nüüd natuke üle võlli. Ilmselgelt ei ostaks keegi peedipiima, see oleks ju punane.

Miks mul on taimsete piimadega probleem? Mitte sellepärast, et need oleks halvad. Mitte et mulle käiks närvidele see, et neid müüakse ja mulle kohvi peale pannakse. Häda on hoopis selles, et neist räägitakse kui “piimadest,” ehkki paki peal on “jook”. Ja see on kurja juur, kust päris hädad alguse saavad.

Probleem number üks: targutajad

Targutajad on need, kes seisavad seisukohal, et taimejookide piimaks nimetamine on inimsusevastane kuritegu. Õige piim tuleb lehma seest. Vabalt võib olla, et nad pole ise kunagi ühtegi taimset piimajooki proovinudki. Samuti võib olla, et nad “päris” piima ei joo, hapukoort pelmeenile ei pane ega cappuccinot ei naudi. Aga maksud sõidavad ja põhimõtted maksavad.

Ilmselt võis aasta tagasi mindki siia seltskonda arvata. Ma olen eluaeg olnud suur piimajoodik ja lapsepõlves saadud soe lehmapiim on miski, mis ei unune (tänapäeva inimestele teadmiseks: sooja lehmapiima ei saada klaasi päikese käes hoides, see tuleb otse lüpsikust, loetud minutid pärast lehmast väljumist).

Igatahes, kui lõpetaksime taimsete jookide piimaks nimetamise, poleks targutajatel põhjust selle üle ärrituda. Võib-olla vähendaksime sellega natuke pingeid ühiskonnagruppide vahel. Maailmarevolutsiooni seisukohalt ei oleks see pingelõdvendus muidugi märkimisväärne, aga mõnele inimesele lähevad taolised asjad hinge.

Probleem number kaks: spetsialistid

Kuna kaera-, soja- ja mandliloputisi nimetatakse tihti piimaks, on mingitel tegelastel kange kiusatus võrrelda nende virrete omadusi lehmavedeliku omadega (näiteks: Are Plant Milks Good For You?). Kas ikka on sama toitev, kas on kõik vitamiinid sees, kas on äkki liiga suhkrune? Ma ei tea, kas need murelikud toitumisspetsialistid ja doktorid on lehmalobi käpiknukud või isehakanud rahvatervise entusiastid.

Esiteks, ohjeldamatu lehmapiima toodete tarbimine täiskasvanueas ei ole mingi tark tegu. Guugeldasin siia kiirelt sellise tsitaadi: “Globally, ∼70% of adults are deficient in intestinal lactase, the enzyme required for the digestion of lactose.” See tähendab, et umbes 70% inimestest maailmas pole organismis piisavalt ensüüme, et piimavalke lõhustada. Ehk siis, piim ei ole kõigile üldse kasulik.

Teiseks, andke andeks, aga kust tuleb see eeldus, et kaera- või sojajookidele üle läinud inimesed varem piimamaailmas elades kole tasakaalukalt toitusid? See, et ma kaks korda kuus šokolaadimaitselist kohupiima söön, küll mind kaltsiumi- või D-vitamiini puudusest ei päästa. Julgen arvata, et need (veel) vähesed, kes otsustavad taimse piima kasuks, on üldiselt oma toitumise osas keskmisest tähelepanelikumad. Kärsatan kolm kuud aastas kolm korda nädalas õlut libistades liha, aga vähemalt saan hommikusest peavalukeefirist oma kaltsiumi! Söön kilo juustu nädalas, aga saan sealt oma vitamiinid! No palun.

Aitab probleemidest, anna lahendus!

“Piim” on suurepärane sõna. Me teame, mida sellega tähistatava vedelikuga teha saab. Meil on vaja uut sama head sõna, mis kataks osa lehmapiima tähendusväljast. Näiteks selle osa, mis kohvi peale käib. Mis see uus sõna on? Ma ei tea, aga “jook” on lahja. Kui Sina tead, siis kirjuta kommentaaridesse.

P.S. New York Times väidab, et sojapiim on taimsetest analoogidest kõige kasulikum, see tähendab oma toitainete sisalduselt lehmapiima sarnasem.

P.P.S. Jane Kaljulaid tegi päris Eesti esimese mahekaerajoogi valmis ja see maitseb päriselt ka hästi. Loe siit, miks see nii hea on.