Prügikastides toidujahil noor ema: “Ma ei ole mingi imelik, et andke aga prügikast ette!”

“Ma ei ole mingi imelik, kes tahaks väga prügikastist toitu otsimas käia. Ei ole nii, et andke ainult üks prügikast ette! Oo, lõhn on nii ligitõmbav! Ei ole nii,” naerab viimased kaks aastat prügisukeldumisega tegelenud filmirežissöör Anna Hints, kelle värske teos “Homme saabub paradiis” räägib toidupäästmisest.

Anna, ütle ausalt, miks sa seda teed? Sa oled heal järjel, sul on lapsed? Miks sa käid prügikastides?

Ma käin toitu päästmas, et inimestele näidata, mis toimub ja öelda: ärgake üles, palun! Muudame süsteemi selliseks, et ükski korralik toit ei satuks prügikasti.

Olen prügikastiääres väga palju pisaraid valanud, sest näen kilode kaupa liha ja kala, mis lendab prügimäele. Toidu äraviskamine on minu jaoks väga oluline probleem. Ja just laste pärast! Millises maailmas ma tahan, et mu lapsed elavad. Iga mõtlev inimene peaks mõtlema selle peale ja mitte lihtsalt kodus käed rüppes istuma. Olen ise kaks aastat toitu päästnud ja see, mis ma näen, mis toimub prügikastides ja see, mis toimub keskkonnaga, see ei saa jätta ükskõikseks. Ma pean selle toidu päästma.

Kuidas sa toidupäästmise juurde jõudsid?

Mu enda silmad avanesid kui läksin ükskord poes allahinnatud leti juure ja üks Tartu punkar tuli kõrvale kommentaarima: “Anna, sul on vist kehvad ajad. Oled prükkari tasandil!”

Mis asja?!

Tee silmad lahti! Ma läksin nii põlema toona ja hüüdsin talle: “Kas sa üldse mõtled ka?  Ise oled punkar, harjaga käid ringi, kas sa mõtled sellele, mis maailmas toimub?” Kui isegi punkar häbeneb allahinnatud kaupa, siis on midagi ikka väga mäda.

Edaspidi olin ma aga tükk maad teadlikum. Läksin spetsiaalselt pikka kassarivise, et näidata, mul on kleepsudega korv. Hakkasin teadlikult näitama, et see on normaalsus.  Inimestel on vaesusekompleks nii suur. Äkki ma ei ole edukas. See on vaimuhaigus: pean olema edukas. Inimesed on stressis ja rabavad, kuid mis selle hind tegelikult on?

Vaatasin just su filmi “Homme saabub paradiis” ja seal ei ole üldse punkarid ja hipid, kes prügikastis käivad.

Jaa! Hoopis asjalikud ja ettevõtlikud emad, kes teevad asju südame järgi. Tublid ja andekad, edukad ühiskonna mõttes. Nad on südamega mõtleja ja see toidupäästmine on meil südameasi. Me oleme kõik emad. Me peame mõtlema, kus meie lapsed peavad elama hakkama. Milline maailm see on. Julgen väita, et toidupäästmine ei ole hipide värk. Pigem vastupidi. Jurist läheb ja päästab toitu! See on inspireeriv ka edumaailma jaoks.


Kui silmad lahti teha, siis see ei saa jätta ükskõikseks. Muutused on võimalikud ja muutused algavad meist endist. Mina olen filmitegija ja teen filmi, aga see ei ole ainult filmi jaoks. See on minu elu. Ma hakkasingi koos teiste emadega – jurist ja teadlane, üldse mitte hipid –  toitu päästmas käimssüdametunnistuse pärast, mitte raha pärast. Me peame minema, sest me teame, et seal on selline laadung toitu.

See film oli nagu kapist välja tulemine. Valisin just tegelasteks emad ja lapsed, et näidata: me pole ainult eluheidikud või täielikud boheemid, kes võivad elada koerakuudis ja ei pea millegi eest vastutama. Toitu päästmas käivad väga korralikud inimesed ja keegi meist ei tee seda majanduslikel põhjustel, vaid just sellepärast, et häbiväärne on, et toit jõuab prügikasti. Paljud vajavad Eestis abi ja värske kraam peaks neile jõudma. Toiduraiskamine on väga suur rahaline kahju. Toidu koht ei ole prügikastis!

Sa panid hiljuti Facebooki pildi ühest prügikastist, mis oli paksult värskeid virsikuid täis. Kas see on toidupäästja igapäev?

Need  virsikud päästeti ära õnneks, sest need oli väga korralikud. Miks toit satub prügikasti? Seal ei ole ühte vastust. Probleem ei ole ju tegelikult virsikutes. Tegelikult näeme leiba-saia, liha-kala, puuvilju, kõike! Probleem on mitmetahuline.

Mulle aga tundub, et Rimi tõesti mõtleb toidupäästmisele. Peale mu filmi on tekkinud suur ja elujõuline toidupäästjate kogukond Võrumaale, kelle algatusel loodame käima lükata pilootprojekti, kus suur pood teeks kogukonnaga koostööd, et vähendada toiduraiskamist. Maal on toitu päästa väga hea – see toit, mis inimestele enam ei kõlba, saab minna loomadele või kompostiks. Kõik saab ära kasutatud.

Aga see on ainult üks kogukond. Paljud poed ikkagi ei tegele toidupäästmisega. Miks Rimi tegeleb? Neil on omanikud Skandinaavias ja seal teatakse probleemist. Saadakse aru, et meil ei ole muud teed kui jätkusuutlik tee. Seal on ühiskond märksa teadlikum.

Kas meie ühiskond ei ole siis piisavalt arenenud?

Meile on kohale jõudnud see heaolu, mida pikalt igatseti. Mäletan aega, mil lapsepõlves esimesed banaanid tulid poodi müüki. See oli sündmus! Nüüd aga on neid prügikastis lademetes. Just üksikuid banaane on prügikastides meeletult. Kui ostate poest banaane, eelistage üksikuid! Ja kui nad on liiga küpsed, siis neid tasub väärindada kevadsuvisel ajal kavala nipi asemel: suhkru asemel rabarberikoogi sisse!

Su filmi vaadates tundub, et paradiis nagu olekski juba käes.

Toiduga on see hea asi, et prügikastis nähtav toit illustreerib seda raiskamise ühiskonda väga hästi. Hästi suur probleem on see, et me elame sellises külluse paradiisis. Tarbijad eeldavad, et neil on poodi minnes alati kõike meeletus koguses saadaval. Lemmik sai on alati pehme! Lemmik karbonaad on alati värske! Ei kõlba suvaline sai ja suvaline lihatükk. Lähed mõni minut enne sulgemist poodi ja eeldad kõike saada.

Probleem on ka selles, et inimesed ei tea, mida tähendab parim enne ja kõlblik kuni. Parim enne puhul ei tähenda see silt, et kui kuupäev kukub, siis see toit pole söödav. Kõlblik kuni toitu saab sügavkülmutada peale kuupäeva kukkumist ja veel kaks kuud kasutada, välja arvatud juhul, kui see toit pole juba poes sügavkülmast võetud ja sulatatud. 90% toidust meie pere söögilaual on pärit kas siis prügikastist või ostetud sama päeva allahindlusega.

Need virsikud seal prügikastis olid ikka täiesti mõistuse vastane asi. Neil ei ole silti “parim enne” ja neid annaks väga hästi toidus kasutada, aga poodidel on vaja, et kaupa ja küllust oleks palju. See puu-juurviljade äraviskamine on hetkel väga suvaline. Reegleid pole ja müüja peab ise otsustama. Tuleb koguaeg uut kaupa juurde tellida. Ilmselt tuli uus partii ja seepärast lendasid need virsikud prügikasti.

Mul tekkis selline vastik ängistav tunne kõiki neid saiapätse vaadates. Ütle, kas midagi paremaks on ka läinud vahepeal?

Üks hea asi on küll, mida olen märganud peale filmi valmimist. Häbitunne, mis oli seotud allahinnatud toidu ostmisega, see on hakanud kaduma. Olen saanud isegi kirju väikestelt poodidelt: aitäh, et sa tegid selle filmi, inimesed lõpuks julgevalt osta allahinnatud kaupa.  Nägin ise, kuidas Tartu Kaubamaja tegi lausa 80% soodustust. Sellist asja pole varem olnud.

Seni on ikka olnud mõtteviis, et kuidas heaolu poole võistlemise ühiskonnas söön prügikastist pärit toitu. Allahinnatud toidu ostmine on ka tundunud alandav. Mida teised mõtlevad. Kuid küsimus ei ole ju vaesuses. Kui sa sööd liha, palun osta sealt see 60%  allahindlusega liha Prismast ja pane sügavkülma, sest keskööl läheb ta prügipressi.

Tekkinud on ka uued kogukonnad, inimesed on hakanud toitu päästma ning teemale tähelepanu pöörama.

Kas liha selle palavaga praegu roiskuma ei lähe?

Toidupäästmise parim aeg on tõesti talvel, aga noh, Eestis võib jaanipäeval lund ka sadada. Liha visatakse igatahes jaanipäeval samal palju ära kui jõulude ajal, nii et lihapäevad on tulekul. Peale jõule oli megapalju verivorste ja lihakraami prügikastides. Õnneks oli külm ja see oli päästetav, aga nutt tuli ikka peale. Vaatasin prügikasti ja mõtlesin, mis selle looma elu mõte nüüd oli.

Maailma päästmiseks ei pea tingimata kohe veganiks hakkama. Valikuid saab teha teistsuguseid. Kui sa ostad allahinnatud vorsti, siis see on juba hea asi, mida teha keskkonna jaoks, sest muidu see vorst läheb prügimäele.

Prügikasti ei rända ju tegelikult ainult toit? Ma ise olen näiteks päästnud ühe jõulukaktuse oma maja prügikastist.

Jaa, lilli on meeletult palju. Kui osta midagi, siis tuleb mõelda, mis selle toote taga on. Poodidesse tulevad roosid Keeniast. Seal on see suur äri. Lillekasvatuseks on aga vaja meeletult vett, mis tuleb kohalike elanike arvelt. Lillekasvanduse töötajad saavad orjapalka, kohalikel on joogivee puudus ja meie naudime neid lilli, millest väga paljud lõpetavad prügikastis, sest kõike ei suudeta ära osta. Kui aga teha silmad lahti ja küsida: kuskohast see asi tuleb ja mis see on selle õige hind, siis läheb pilt palju laiemaks ja üldse mitte nii rõõmsaks.

Prügi on meeletult odav. Poe jaoks on odavam visata kogu kaup prügikasti. Ma arvan, et nii kaua kui prügi on poe jaoks odav ja annetamine pole maksusoodustatud, ei muutu need poed, kes hetkel meeletult korralikku toitu prügikastidesse viskavad. Nad viskavad seda toitu edasi prügikasti. Vaja oleks riigipoolset jõulisemat sekkumist. Praegu prügiprobleem on ülisuur probleem ja ma arvan, et kellelegi on kuskil kasulik, et see prügivedu on üliodav poe jaoks.

Isegi, kui poemüüja on keskkonnateadlik, siis tal ei ole aega toiduraiskamise peale mõelda: ta viskab toote prügikasti. Juhtkonna poolt on vaja muutusi. Praegu ei tohi poemüüjad ise äraviskamisele minevat kaupa koju võtta, sest pood kardab, et nad hakkavad seda müüma. See näitab, kuidas mõeldakse kasumile, aga mitte sellele, kui suur kahju keskkonna jaoks on toiduraiskamine.

Pealegi, me viskame ära toitu, mis on söögikõlbulik, aga samas on meil nii palju puudustkannatavaid peresid.

Film on valmis ja tele-eetris käinud. Mis järgmiseks?

Meil on plaan teha MTÜ, et saaks selle teemaga edasi minna. Korraldame 14. augustil Arvamusfestivalil KÖÖGILAUAJUTUD arutelu, kuhu on lubanud tulla erinevate ministeeriumite esindajad, avatud on terve päeva ka pop-up kohvik HOMME SAABUB PARADIIS, kus kõik toidupäästjad on koos ja Peeter Pihel teeb inimestele päästetud toidust süüa.

Toidukapid on tekkimas lisaks Tartule ka mujale Eestisse. Sündinud on uued toidupäästmiskogukonnad Viljandis, Võrumaal, Hiiumaal, Kosel. Mind on kutsutud mitmetele koolidele ja lasteaedadele toiduraiskamisest rääkima.

Kirjutasime hiljuti põhjustest, miks Tartu on parem kui Tallinn (siit saab lugeda!). Tallinnas toidukaste veel vist ei ole. Kas Tartus mõeldakse rohkem keskkonna peale?

Me Tartus unistame suurelt! Linn ei pea olema raiskamist täis. Eesti on nii pisike, et võiksime olla eeskujuks kõigile. Need ei ole keerulised muudatused, kui me kõik üles ärkame. Meid on kokku ainult miljon kolmsada tuhat, aga kõik ei peagi muutustega kaasa tulema. Kui 25 protsenti meist päriselt silmad ja südame lahti teeb, siis tulevad juba muutused.

Ma tulin peale filmikooli Tartusse tagasi elama, sest siin on väga ärksad kogukonnad. Tartu on piisavalt mõnusa suurusega linn ja sa saad teistega tuttavaks. Tartu noored ei hala, et maailm on hukas, vaid reaalselt teevad midagi ära. Kui vaja remonti teha või korterit ehitada, siis ehituspoe asemel käime jäätmejaamas: sealt saab ehitusmaterjale. Kui me läheme õhtul prügikastide juurde, siis vaatame, mis sealt saab: ahaa, täna on virsikud! Kohe hakkab mõte peas keerlema, et mida ma saan teha neist.

Ma ei lähe poodi, et saada oma lemmikasja, vaid sean sammud kohe allahinnatud toitude juurde, et näha, mis täna vajab päästmist. See on palju loomingulisem.

Miks need muutused nii vaevaliselt tulevad?

Me oleme inimesed, tahame karja kuuluda. Oleme karjaloomad. Enamik põeb väga sellepärast, mida teised temast arvavad ning ei julge olla esimene, kes muutuse teeb. Praegused väärtused on tarbimisühiskonna väärtused. Tahame näidata, et meil on uus auto, telefon ja see ja teine, sest tunneme, et siis oleme väärtuslikumad. Kui aga mõtlemist muudame ja popiks saab öelda, et “jah, ma kasutan vana telefoni” ja “jee, ma sain oma vana auto korda teha”, siis tulevad ka massid muutustega kaasa. See on väärtuste küsimus ja mida rohkem on julgeid, kes teevad muutusi, seda rohkem on neid, kes tulevad järgi.

Praegu on see enamike jaoks ikka häbiteema: appi, ma ostan vana toitu!

Noh, siis tasub huuled punaseks värvida, serg silgu ajada ning uhkelt seda “vana”, aga täiesti kõlblikku toitu tarbida. Mina viin ka külla minnes ainult allahinnatud kooke ning rõõmuga tõden, kuidas see on ka maailma muutnud. Keegi ei vaata enam imelikult, pigem hoopis tullakse mulle näitama, mida on õnnestunud samamoodi poest päästa.

Prügikasti juures olevate fotode autor Ruudu Rahumaru. Puu juures tegi Annast pildi Robin Roots. Prügikastide sisu jäädvustas Tartu toidupäästjate kogukond.